Kui Eesti ajakirjandus hakkas mõni nädal tagasi kirjutama ja pilte avaldama võipuudusest suurkauplustes, siis vastasid kolmest suurest kaubandusketist kahe keti kommunikatsioonijuhid, et võipuuduses on süüdi meedia, mis on paanika üles puhunud. Tõenäoliselt algas nende arvates ka teine maailmasõda sellest, et Euroopa ajalehed liiga palju sõjaohust kirjutasid. Kui nad nii kaugetest aegadest üldse midagi teavad... Aga sildikesed või võimalike tarnekatkestuste ja koorenappuse kohta ilmusid siiski kauplustesse nädal enne kui samateemalised ajaleheartiklid. Oma silmaga nägin! Kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Või puudumisse lettidelt ei tasu kergelt suhtuda. Või ei ole eestlase jaoks lihtsalt leivamääre ega piimakoorest saadud tahke ollus, või on hoopis hea eesti elu sümbol. Aga seda kommunikatsioonitöötajad ei mõista.

Vanemad olijad teavad, et enne teist maailmasõda eksportis Eesti Inglismaale võid ja sinki. Võiekspordi pappkaste leidus aastakümnete eest veel vanade majade pööningutel. Üks eestiaegne vanaproua alustas oma pajatusi omaaegsest heast elust nii: „Siis, kui ma veel „Võiexportis“ töötasin...“ Ka siis, kui Eesti end Nõukogude Liidust lahti rebis ja tekkis küsimus, millega me endal suures ilmas hinge sees peame, oli kuulda vastust – hakkame aga jälle Inglismaale võid eksportima...

Või sümboliväärtust hästi mõistnud Nõukogude võim, mis ise kõikvõimalike (tõsi, seest tühjade) sümbolite najal püsti püsis, püüdis võib-olla just selle tõttu võid enam-vähem alati lettidel hoida, vähemalt Eestis. Ehkki see impeeriumi lõpupoole enam ei õnnestunud.

Või oli raskel ajal väärtuslik vahetuskraam, lausa valuuta. „Seitse patja, neli tekki, siidisukad, samovar, võid ja mune, toorest pekki...“ lauldi Saksa sõdureid pilkavas laulus. Nõukogude armees oli 1970. aastate lõpus sõjaväeosa kõige tähtsam isik võijagaja. Igale soldatile oli ette nähtud 50 grammi võid päevas. Võid mõõdeti plekiga ülelöödud laual seda silindrilisse topsikusse surudes ning mööda lauda hõõrudes ja kokku pressides. Võijagaja töö oli nii oluline, et ta töötas pisikeses kambrikeses, mille ukse pani allohvitser väljastpoolt lukku. Valmis võisilindrikesed anti kätte läbi plekiga ülelöödud pisikese luugi, kust inimene sisse ega välja ei mahtunud.

Miks või meile nii oluline on? Rasv ja piimarasv sisaldavad energiat ja meie rasvarakud suudavad seda halbadeks aegadeks varuks koguda, ise paisudes. Siis paisume meiegi. Heaoluühiskonnas liiguvad ringi inimesed, kes kannavad puusadel ja kõhul kümneid kilogramme energiavaru. Uurimused on küll näidanud, et paksud inimesed ei pea hätta sattudes sugugi kõige kauem vastu... Looduse poolt on või ja toidurasvad tehtud meile maitsvaks, et me seda ilma mõtlemata ihaldaksime ja halbadeks aegadeks valmistuksime. Siiski pakse pilgatakse.

Seevastu taluühiskonnas hinnati funktsionaalset pekki kõrgelt. Rikas inimene oli paks, sest ta võis endale lubada palju ja rasvase toidu söömist. Need villased sukapaarid, mida talunoorikud üksteise peale tõmbasid, et sääred paksemad paistaksid, oli sekundaarne tunnus, mis andis märku, et nad on heas toitumuses ja seega on neilt oodata priskeid ja elujõulisi järglasi.

Loomulikult oli või eesti talus väga väärtuslik toiduaine. Kui valmis tehtud või kirnu pandi, siis valati sellele vett peale, et see värske püsiks ja rääsuma ei hakkaks. Et aga keegi vahepeal võid nillima ei tuleks, siis joonistas perenaine või peale keerulise kujundi ehk võimärgi. Seda varas niisama naljalt järele teha ei osanud. Salapärane võimärk kaitses oma jõuga võikirnu ja talurahva energiavaru.

Või ei ole eestlase jaoks lihtsalt leivamääre ega piimakoorest saadud tahke ollus, või on hoopis hea eesti elu sümbol. Kaubanduse kommunikatsioonitöötajad peaksid sellest aru saama.

Eesti talus istuti ümber suure laua, mille keskel oli pudrukauss, kust kõik sööjad lusikaga võtsid. Jõukas peres pandi pudru keskele ehteks ehk silmaks tükk võid, mis seal ära sulas. Nagu kirjutab ajaloolane ­Heiki Pärdi, käis lusikas kõigepealt pudrukausis ja siis suust läbi, nii et sööja lusika peal oleva kuhja oma suuga ära „tasandas“, alles seejärel pisteti lusikas pudrusilma sisse ja siis uuesti suhu. Nii sai ühest lusikatäiest mitu korda süüa.

Mitmete rahvaste juttudes on lugu, kuidas loomad tööd rabavad, üks neist aga salaja rasva- või võipüti kallal käib. Varga otsimise käigus määrib tegelik varas kirnupõhja jäänud ollusega ühe tegelase rinnaesist, mis päikese käes sulades läikima hakkab. Nii langebki süü hoopis süütule. Ja siit pole kaugel ka ütlus: „Julge hundi rind on rasvane.“ Läikiv ehk võitud (võiga või võidega määritud) karv on hea tervise ja rikkuse tunnusmärk. Ka sõnad „või“ ja „võie“ on omavahel sugulased, kuigi võie on kehvemast soost. Viimne võidmine – on seegi märk ....

Võilille õis on kollane nagu või ja kevaditi mängisid lapsed järgmist mängu: võeti suur ja kohev võililleõis, pandi kaaslasele lõua alla ja kui nahalt kollane kuma vastu peegeldus, siis oli laps „palju võid söönud“. „Paks laps – ilus laps,“ ütlesid vanemad inimesed. Ja magusahimust aitas lapsepõlves välja võiga kaetud saiakäär, millele oli suhkrut peale raputatud. Ansambel Singer Vinger aga laulab laulus „Läbi elu“: „Läbi elu lippan nagu võin / Nagu nüri nuga läbi või...“

Ka suur maailmakultuur ei ole võist pääsenud. Itaalia režissööri Bernardo Bertolucci skandaalses erootilises draamas „Viimane tango Pariisis“ (1972) mängisid peaosi toona keskealine macho Marlon Brando ja 19aastane Maria Schneider, kelle vahel on anonüümne seksuaalne suhe. Filmi kuulsas „võistseenis“ on nad tühjas toas. Mees keerab naise jõuga kõhuli, rebib naise teksased rebadele, kraabib põrandal vedelevast võipakist sõrmedega võid ja surub talle jalgade vahele. Järgneb filmiajaloo kurikuulsaim seksistseen. Kümme aastat tagasi ütles Schneider ühes intervjuus, et talle meeldib sõpradega kohtuda, käia turul ja süüa teha. „Kuid ma ei kasuta toidu tegemisel enam võid. Ainult oliiviõli!“ muigas ta. Ent ta tunnistas ka, et vägivaldne seksi­stseen oli talle ootamatu, sest stsenaariumis seda sees ei olnud. „Pärast seda stseeni tundsin end alandatuna ja mulle tundus, et mind on Bertolucci ja Brando poolt nagu vägistatud,“ rääkis ta.

Võinappuse põhjus Eestis olevat ülemaailmne koorepuudus. Selle taga omakorda hiinlaste kasvav elatustase, kes ka koorevõid ja võiga küpsetatud saiakesi ihkavad süüa ja nüüd seda endale lubada saavad. Oleme maailmamajanduse väike osa. Kui vanasti läks Eesti koor ja või Moskvasse, siis nüüd sõidab see vist Pekingisse.