Liu-kodu RagnSellsi vend poleks mu koerte pärast sõitu seisma jätnud, sest tal on endal ka bernhardiin. Ta on meie omadega tuttav ja tänu sellele on sageli silma kinni pigistanud ka siis, kui mõnikord troonib konteineri otsas liigkuhja püramiid, mis tegelikult eritasu alla käib. Lähen neil ülekuhjamise puhkudel naaberküla ragnsellarile appi, viskan liia ise auto peale - ning rahu ja rahvaste sõprus!

Pärnumaa prügikollil - see pole hinnang, vaid sõbralik hüüdnimi a la Sookoll - on paberiteta bernhardiin. Sellepärast, et tema vanematel olid enne paaritamist puusaliigeste pildid tegemata ning näitustel käimata ja ette näitamata, et nad üldse aretuseks sobivad. Meie kandis on veel neli (!) tõupaberitega, aga ilmsete bernhardiinitunnustega koera, kelle omanikud ütlevad, et ega paber tee koerast koera.

Just möödunud nädalal tehti minu Tobiasele ettepanek Raplamaal üks paberiteta kutsikate pesakond hakkama panna. Peikat otsiv bernatibi on ise pika- ja lühikarvalise sobitis, sellepärast tõutunnistuseta. Eeskirjad on sellised, et kui mu Topsik lühikese naudigu nimel selle käopoegade kurna hakkama paneks, ei saa karistuseks tõutunnistusi ka järgmised. Litsents läind ja punkt. Mis on õiglane. Kui inimesi mingi karistusega ei ähvarda, siis nad ei kuuletu neile ühiselulistele seadustele, mis on välja mõeldud nende endi huvides.

Paberitega koeraga kaasneb garantii, et ta kannab sajandite vältel endasse aretatud tõujooni. Ta on vaktsineeritud-kiibistatud ja kontrollitult loovutusküpseks kasvatatud. Garantiidega tita. Paradoks, aga nii on. Ja kui sa ise oled investeerinud ligi kolm tonni puhtatõulise põnni kasvatamisse-vaktsineerimisse-tõupaberitesse-kiipi, siis muutud tükati tusaseks, kui turusolkijad rikuvad reegleid. Skandinaaviass maksab bernhardutsik vähemalt 1000 eurot. Meil öeldakse kümne tuhande eesti raha küsimise peale, et naabertalus saab kahe tonniga, kuradi ahne mõrd. Jõuad sa kõigile kirjeldada 24/7 töötunde, mis kaasnevad hinnalise jumbu esimestest elukuudest läbi toomisega? Ei, parem olgu seadus ja hinnakirjad. Mistõttu mina oma Tobiasega vastu seadust r(n)ikkuma ei sõitnud ja süda rahul. Paberiteta koeri võiks paaritada mingi hoopis teise tõu esindajate või teist tüüpi krantsidega - saab huvitavamad tulemused ja prof-aretajate turg jääb solkimata.

Seda koerateemat arendasin, sest see on nii kujundlik. Nii hõlpsasti laiendatav teistele eluvaldkondadele. Seadus on inimeste vahel kokkuleppeliselt kehtestatud selleks, et oleks lihtne ja selge, vähem möla ja pikem samm.

Aga prügikollide eest jooksen mina just sellepärast ära, et rikun eeskirju. Voh selline valikuline seadusekuulekus ongi. Sellest aastast oleksime pidanud oma elamisjääkidega sooritama neljaks loe. Teate küll - biolagunev ühte, kartong ja paber teise, klaastaara kolmandasse ja olmepraht neljandasse lugemisse. Mu sõbrad-sugulased-teekaaslased Rootsis-Austrias-Itaalias on kogu aeg ja sujuvalt nii teinud. Kraanikausi all on ämber kõrvuti prügi- ja taarakotiga. Alla suurmaja hoovi minnes, tõsi küll, peab neli asja korraga - paber ja kartong ju ka - kaasa võtma, aga kuna iga liigi jaoks on oma konkreetne ja korrektne konteiner, pole probleemi. Seda enam, et kõik suurmajade inimesed järgivad eeskirju, mille nad ise oma esindajate kaudu enda jaoks on kehtestanud. Keegi ei viska kartulikoori kartongi vahele ega titemähkmeid klaastaara kasti. Normaalsed inimesed ju!

Eestis valgete inimeste kombel jäätmekäitlemise kehtestamine tundus alguses jube sujuva ja lahedana. Nii, biolagunev on meil tänu mu Eedeni aiale nagunii ammu lahendatud - puuvilja-juurvilja koored-jäägid hobustele, leivad-saiad samuti; muud toidujäägid bernhardiinidele - et hoida ikka seda va läbivat koeraliini . Paberi ja kartongi suunamine pole miski hukatus, see on meil tulehakatus. Lius on neli, Võrtsuäärses majapidamises koos saunaahjuga samuti neli, Tartus koos saunaahjuga suisa seitse ahju-pliiti-kaminat. Sinna lähevad ka piima- ja mahlapakid ja muu kergem kraam, mis korstnaid hävitamata kenasti ära põleb.

Klaastaaraga tundus asi ka lihtne olevat - koos plastpudelite ja plekkpurkidega ühte kotti ja kord nädalas kokkuostu. Olmeprügi asjus pidasime ämmaga pikalt-laialt aru - justkui kahel kõrgharidusega daamil, üsna vaimsete huvidega perelogistikul millestki muust rääkida ei oleks!!! - mis sinna alla kuulub. Määrasime sujuvalt mähkmed-hügieenivahendid, fooliumi ja plastmassjama, millesse vastu su tahtmist kõik pakitakse, sinna.

Aga tegelik džombe tekkis ikkagi hoopis taaraga. Aasta esimesel nädalal võtsin jõulu-uusaasta-koolivaheaja pudelid-purgid nii klaasist kui plastist-plekist olekus kummagi näpu otsa ja läksin... omadega peesse. Esiteks polnud meie lähimas, Tartu Aardla tänava Selveris üldse mingit taaramajanduse lahendust. Teiseks oli taarandus lahti ühendatud ja kokku lahutatud ka Ümera kaupluse juures, kuhu meid sujuvalt edasi suunati. Kolmandaks seisin Viljandi maantee kaupluse taga asuva automaadi juurde ühtsesse järtsu viie vahva kutselise pudeli-Vovka ja frigo-Milviga. Üks kena vanaema lapselapsega oli ka. Meil oli tolle memmega ühine probleem: kui kutselised prügisortöörid teadsid täpselt õiged potsikud-nötsikud kokku korjata ja automaati tassida, siis meie olime ikka täielikud võhikud.

Arvate, et taarakogujasse saab sokutada neid punase veini pudeleid, mida mu abikaas igal õhtul ühe tekitab? Ei. Ka isamaine Viru Valge taara - nagu kõik kuradi Saaremaa ja Kapteni kärkunnid täpselt sama targalt - tuleb selle pirtsaka liini pealt tirinal tagasi. Kusjuures neli Viru Valge pudelit korjasin ma, sooda, maja eest tänavalt. Paar šambikesta ka. Olin nendega nüüd hädas, nagu... Nagu see vanaema oma liigsete purkidega. Oli naiivselt kodust ära toonud kõik mitukümmend liigset keermega feeliksit ja meiemarit ning seal nad nüüd lapselapsega siis küsisid, kas viivad koju ja hakkavad suvel ülearu palju moose keetma või mis. Ei viinud. Panid taarapunkti ette pilgeni klaasikonteineri juurde, mille ümbrus helises-kõlises katkise klaasi mägedest. Ma panin ka. Räme. Kogu kahekotilisest kodanikutruudusest kõlbas automaadile vaid neli õllepudelit. Punkt. Ja ma veetsin pool tundi, väike tütar kaenlas, keset lehkavat prügiproffide kaadrit, kandsin lõpuks kõik selle jama peaaegu oma mehe kirjastuse kõrvale konteineri kõrvale. Millega me ometi tegeleme, inimesed?

Paar nädalat tagasi toimus Tartus samadel asjaoludel pikett ja meeleavaldus. Et kõiki neid pakendeid pole tegelikult kuhugi panna. Ja et muude konteinerite tühjendamine ja ümbrus on ka sellised, et... Et kui ma järgmisel korral korjasin tänavalt üles Tammelinna krahvide pidujäägid, siis viisin need pudelid-purgid joonelt sinna ridaelamute prügikastidesse, kus eluvennad elavad. Püha kurat, suurte majade ühiskonteinerites oli kõik läbisegi. Mina segan, jagan ja sügan. Suurte majade rahvas jätkab reipalt kõige läbisegi kotitamist ja konteinerisse viskamist, sest nad teavad - kui on palju tegijaid, siis nagunii ei tehta nii, nagu seadused ette näevad ning ainult loll raiskab aega ja ajusid selle peale, mida mitte keegi teine ei tee.

Sama kurtis mu näitlejast sõbratar. Kuna tema abikaasa on Riigikogus ja Brüsselis ja üldse peab eeskujulikult käituma, on näitlejanna sunnitud nende korteris sorteerima - maakodus pole paberi ja kompostiga teatavasti küsimust, aga talveajal korteris...- ja pesema. Jogurtitopsikuid ja lihapotsikuid. Niimoodi hakkad juba toidupoest perele tarvilikke-tervislikke toite ostes perversselt vahtima, mille sisse nad pakitud on. Et kuidas seda pesta on kah. Enne kui konteinerisse viid. Kulutad ilge koguse klaari magedat joogivett - hinnalist ja defkat loodusvara - ja viskad pestud pakendid sirge seljaga konteinerisse, kus on teiste inimeste laga ja läbu häirimatult läbisegi. Su enese eramu juures võib konteineri sisu välja näha nagu pestud-kustud-kammitud nukumaja, aga ragnsellarid viskavad selle koormasse, kus on... nagu on.

Ja kus sel juhul mu leivakottide triikimise peale raisatud aeg ja ajumaht on? Kellel on niisugusest pseudotasandi peale pihustumisest kasu? Emakesel Maal, mis potentsiaalse hea energia asemel, mida igaüks meist oma tööga toodaks, saab sünge sahmaka kurja välja, mida tekitab prükkarlusega kaasnev neuroos.

Kes avastas, et ma kardan prügikolle? Autoabi! Mu ajumaht ja inimlik energia on pidevalt viimase võimaluseni rakkes. Ühel õhtul Tallinnast oma töid turustamast tulles unustasin auto tuled põlema. Hommikuks oli aku lääp ja kujunes sujuv kodus töötamise päev. Et aga oli ka ragnsellarite inkvisitsiooni päev, siis luurasin just autot käivitama kutsutud Autoabi tulekul, et roheline koletis enne majast mööduks kui ma tütretirtsuga õue lähen. Tunnistasin siis läbinägelikult nentivale automehele ausalt, et tal on õigus - ma kardan jah labast ja jõhkrat vägivalda.

Jaanuaris oli meil remont, mistõttu olmeprahi hulka sattus meistrimehe lõdva randmega oma teened ära osutanud kellusid-möllusid. Avastades konteinerist lahustipudeli ja värvirulli, käratas lenkstang-vuntsidega venelasest prügikoll (tema kuupalk algab 30 tuhandest kroonist, olete lugenud, jah?) mulle: "Tševoo tõ mnjee sjudaa suunula, bljääd - tšitatj nje umeeješ, kakije noovõje zakoonõ, suuka?"
Piuksusin õnnetult, et muu hulgas, bljääd, on meil ka keeleseadus, hui, ja üldiselt oskan ma paremini kirjutada kui lugeda. Kui streigiti tühjendamata või lausa olematute võimaluste vastu seda kuradi prügi-eeskirja täita, hoidsin pöialt ja olin poolt. Ja mis siis?

Edasi on sedasi, et ma ei pese jogurtitopse ega lihaproduktide ümber olevaid plastkarpe. Veel enam - mu bio läheb kestvalt loomadele ja paber ahju, aga kõik muu panen vanas tuntud tehnikas kraanikausi all olevasse ühte ainsasse konkreetsesse prügikotti. Olgu see titemähe või katkine kaelaehe - nägemist! Täieliku ketserluse korras panen prügikotti ka veinipudelid ja kurgipurgid. Neid ei ole teab kui palju, umbes ühe kotitäie nädalas koguks - et minna Viljandi maanteele kirjastuse kõrvale konteineri juurde või? Teate mis, minge palun persesse (tsiteerides kallist kadunud Lia Laatsi)!

Ma olen oma elamused kätte saanud. Eksistentsiaalselt ergutavad mõtted ka. Nii Jaan Kaplisnki kui Tõnu Õnnepalu on kirjutanud inimkonna tekitatavast saastast mõned teravapilgulised-tundliküldistavad poeesid, aga pole sellesse karmi temaatikasse ometi takerdunud.

Kui mulle tuleb Gotlandilt plastkast või Ruhnust tünn koduranda, mõtlen absoluutselt sügavalt ja olemuslikult nende asjade põhjuste ja tagajärgede peale. Ökoloogilistele probleemidele mõtlengi ka diislit põletade eranditult iga päev. Aga globaalteadliku kodaniku aunimetuse väärimiseks ma koos taara-neledega enam pirtsaka automaadi mulgu ette ukerdama ei lähe. Ei, ei ja veel kord ei!

Kui ma nüüd geoloogitsemisest loobun - veel enam, erinevalt sadadest saatusekaaslastest, kes juba loobusid, sellest valjusti räägin - olen ma siis rahvavaenlane või? Läbi ajastute on olnud prügimägedel end teostavad geoloogid-sorteerijad. Las nad olla edasi. Las mul olla minu tööd ja tegemised, palun!