Raamistatud foorum

ETV poliitikasaate "'Foorum"' pealkiri eeldab maksimaalset erinevate arvamuste-mõtete esitamise püüdu. Läinudnädalane kohtumine oli pühendatud peamiselt Eesti-Vene suhetele ning Tõnismäel asuvale "'II Maailmasõjas langenute mälestusmärgile"'. Tõsi küll, nähes saates osalejaid (Kristiina Ojuland, Peeter Tulviste, Enn Eesmaa, Mart Helme), olin mõnevõrra pettunud: kui juba härra suursaadik Mart Helme on kohal, siis oleks pidanud teda kindlasti tasakaalustama näiteks õigusjärgne EV kodanik, eesti keelt perfektselt valdav härra Dmitri Klenski. Keskerakondlane Enn Eesmaa ei kuulu kohe kindlasti poliitiliste radikaalide hulka, ilma temata oleks aga vestlusringist paratamatult välja tulnud kindlameelsete mõttekaaslaste üksteisele takkakiitmine. Seda saatejuhi Andres Kuuse juhatusel.

Osavõtjad väljendasid mitmeid õpetlikke mõtteid:  hr Helme tõdes tõsiasja, et Pronksmees seisis oma kohal kaua aega igasuguste olulisemate ühiskondlike vapustusteta, kuni viimased Vene saatkonna provokatsioonilised ettevõtmised teravdasid järsult olukorda. Vaadelnud mitmeid kümne aasta taguseid ja hiljutisi 9. mail Tõnismäel korraldatud tseremooniaid, ei leidnud ma neis, erinevalt Tema Eksellentsist, mingeid põhimõttelisi erinevusi ei peetavate kõnede tonaalsuses ega osalejate käitumises. Enam-vähem sama.

Sise-ja välispoliitilise pinge üleskruvimisega alustasid eelmise aasta kevadtalvel - seega hulk aega enne 9. maid - hoopis Isamaaliit ja Res Publica oma vastavasisulises pöördumises. Üsna pea ühines viimastega ka Reformierakond.  Enne Riigikogu valimisi õnnestus neil  paljudele eestlastest valijatele ajada üsna korralikult hirm naha vahele, mulle isiklikult meenusid ammused 1990.-1992. aasta põnevad sündmused. Valimiste üldvõit saavutati tegelikult siinses ühiskonnas valitseva etnilise lõhestatuse otsustava süvendamisega ning riigi välispoliitilise maine tunduva (sic!) kahjustamisega. Mitte ainult Idas, vaid ka paljudes Läänemaades.

Seetõttu sain üsna palju nalja eksvälisminister Kristiina Ojulandi korrutamises eestlaste ühtehoidmise vajadusest pronksmehe teisaldamise küsimuses ehk teisisõnu tekitati totaalne rahvusvahelise tähtsusega superjama ja nüüd üritatakse selle eest teha kaasvastutajaks ka Keskerakond. Kuulates-imetledes Ojulandi siiralt emotsionaalseid mõttetalguid, meenusid mulle  väidetavalt tema ametiajal ministeeriumist kaduma läinud konfidentsiaalsed dokumendid ning loomulikult tema hiljutine Euroopa sotside sarjamine. Tegelikult on nii, et kui Eesti sotsiaal-poliitilises süsteemis oleks etniline komponent veidigi väiksema mõjuga, siis ei kuulunuks Kristiina Ojuland iialgi siinsesse valitsevasse eliiti. Selle asemel hoolitseks ta näiteks oma eurotalus tõulammaste eest (pole sugugi välistatud, et koos jänes Lainega) ja oleks lõpuks hästi õnnelik. Mulle muidugi ei meeldi kaasinimeste purjuspäi läbisõimamised, kuid siiski küsiks millalgi välisministeeriumi endiselt kantslerilt Indrek Tarandilt: "Mis sa seal Sangastes Kristiinale ikka ütlesid?" Loomulikult, kui austatud härra Tarand seda vahejuhtumit veel mäletab.

Ja lõpetuseks sellest müstilisest Venemaast  (tegelikult ei ole ta üldsegi müstiline, idanaabrit saab täiesti ratsionaalselt hoomata). "Foorumis" võeti Vene demokraatia probleeme kohe väga tõsiselt. Isiklikult protestin igasuguste rahulike, ka provokatiivsete, meeleavalduste laialiajamise vastu --  olgu need ametlikult lubatud või mitte. Las olla. Siin tegid Vene võimud tõsise vea. Viimast ei väära ka kinnitused osa meeleavaldajate (arvult kuni 5000 inimest)  teadlikult provokatiivsest liikumisest manifestatsiooniks mitte ette nähtud kohta.

Mulle pakuvad suuremat huvi erinevate opositsioonilis-marginaalsete liikumiste liidrid. Massimeedias pajatatakse kõige enam Garri Kasparovist, Eduard Limonovist (see on kirjanikunimi) ning rikkurist ekspeaminister Mihhail Kasjanovist.

Kolmikust pean lugu ainult Kasparovist - sedagi tema kunagiste sprtlike saavutuste pärast. Seevastu Venemaal ekstremismi eest ärakeelatud ja Lätis uurimise all natsionaal-bolševistliku partei (on ikka alles nimeke!) juht Limonov ei tundu mulle veenva demokraatia eestvõitlejana. Ja mitte ainult pornograafilise loomingu tõttu. Vene ekspeaminister Kasjanov (rahvasuus "Miša dva protsenta") on aga veel praegugi otseselt seotud Boriss Jeltsini korruptiivse "semjaga". Nad ei ole enamikule venelastest oma rollis lihtsalt veenvad, kuigi jah, marssisid ühiselt. Aga ega maailma esidemokraatial ei ole siin suurt valikut: nii osalesidki kõnealuste opositsionääride ühel mullusel koosolekul kaks USA riigisekretäri asetäitjat ning mõned Euroliidu diplomaadid.

P. S. Saates arendati muuhulgas teemat, mille kohaselt oli Venemaal näiteks 1996. aastal  demokraatiat rohkem, kui praegu. Hm... Tollal käis ju veel esimene Tšetšeenia sõjaline kampaania ning oligarhid (kaasa arvatud Boriss Berezovski) rahastasid täiesti avalikult Jeltsini tagasivalimist. Nimekirja võiks veel pikalt jätkata. Mida aga arvab enamik Vene Föderatsioonis elavates kodanikest president Vladimir Vladimirovitš Putinist? Kardan, et proua eksvälisministril tuleks pettuda oma kõige üllamates ootustes, lootustes ning ehk isegi - kes teab - ideaalides.