Rahvuslik moraalivalve või kõrinärimine Eesti Vabariigi nimel?
Oli ilus suveaeg, kui sain kokku Arne Kalmuga. Pika ülikonnastatud härraga Kaliforniast, kes korjab muuseas üüri USA saatkonnalt Kentmanni tänaval. Jah, täitsa tõsi. USA saatkonna Tallinna maja ei kuulu ameeriklastele, vaid Kalmude perekonnale. Arne Kalmu vanaisa Alfred ehitas selle „ainsale krundile, kus Kentmanni uulitsas veel korralikku ehitust polnud, oli vaid mingi parditiik ja taluköks“.
Arne Kalm on soliidne 81aastane väliseestlasest finantskonsultant, kes ajas Ameerikas töö kõrvalt terve elu Eesti Rahvuskomitee asja. Käis USA kongresmenide ja senaatorite jutul, protestis miitingutel, kogus raha, et selgitada Eesti õnnetut saatust. Rahvuskomitees võitles ka noor ja sädelev Mari-Ann Kelam.
Mis üldse sundis USA poliitikuid kuulama Ida-Euroopa pagulasi? See, et eesti põgenikud töötasid end üles lojaalseteks USA kodanikeks ja omandasid niimoodi hääle USA valimistel. Eestlaste-leedulaste-lätlaste häältega said üsna mitmed kongresmenid üle valimiskünnise.
Kalm ühines Eesti Rahvuskomiteega juba 1960. aastatel noore mehena. Tallinnas aga üllatas vana Kalm mind teatega, et kandideerib uuesti! „Sest Venemaa mängib jällegi impeeriumimänge.“ Kongresmenidega on tarvis lobby’t teha, et nad ei peaks meid Peterburi eeslinnaks. Ja ei hülgaks, kui venelased jälle mingi hääletu alistumise peaksid tekitama. „Kui Eesti ei oleks NATOs, vaid kusagil Venemaa ja NATO vahetsoonis, nagu vana Bush ja tema välisminister Baker plaanisid (George W. Bush oli Ameerika Ühendriikide president aastatel 1989–1993, James Baker oli tema riigisekretär – Toim.), siis oleks Putin juba Eestit hammustanud,“ hoiatab Kalm. „Täna juhib Eesti Rahvuskomiteed Marju Rink-Abel ja lobby käib meil tõhusalt.“
Ent Rahvuskomitee tõhususe tõttu said mõned rahvuskaaslased ka haiget. „Me ei saanud heaks kiita, kui keegi Nõukogude Eesti külalisi vastu võttis või ise Eestis käis. Hellar Grabbi ja Rein Taagepera suhteid kodueestlastega me heaks ei kiitnud. Meie kinnitasime USA poliitikutele, et vene võim on Eestis elu võimatuks teinud. See jutt ei tundu aga usutav, kui eestlased samas loovad rõõmsalt kultuurisildu. Mina võtsin üle Rahvuskomitee vanade asutajate ideoloogia: ei mingit koostööd kommunistidega.“
Tänaseks 100aastase Eesti Vabariigi säilimise nimel pidas rahvus omavahel moraalisõdu. USA eestlased heitsid professor Rein Taagepera halastamatult välja Eesti Üliõpilaste Seltsist. Taageperale pandi süüks tema kirjutisi sellest, kuidas eestlased peaksid kodumaal ikka oma kultuuri üritama säilitada, kui nad ka vene kolonisaatorite vastu ei saa. Ilvi Jõe-Cannon Connecticutist käis 1970ndatel ja 1980ndatel korduvalt Eestis. Rabavalt moekas eestlanna tõi kodumaale keelatud National Geographicu Eestist rääkiva numbri ja seljatäie Välis-Eesti raamatuid. Külaskäikude pärast Eesti NSVsse hüüti Ilvit ja tema õdesid ameerika eestlaste hulgas „punased õed Cannonid“. Täna elab Ilvi Tallinnas ja esindab pigem kodanlikku elegantsi. Kas keegi võis teda tõesti punaseks nimetada?
Okupatsiooni ajal oli arusaadav, et vabariigi hävitamisega leppimine või mitteleppimine võis vabaduse taastamisele saatuslikult mõjuda. Kahtlustustel ja süüdistustel oli sisu. Nüüdse aja kõrinärimistel ei ole aga tihti mingit põhimõttelist sisu!
Ettevaatlik kahtlustamine kerkis edasimineku teele igal vabanemise hetkel alates 1988. aastast. Millal on „õige aeg“ Eesti lipp välja tuua? Rahvuslaste arvates oli selleks alati liiga vara, ikka kahtlustati kommuniste, et need sinimustvalge ära kaaperdavad. Leedukad valisid tormakama tee, ja tulemusena sündis perverssus – Leedu KGB hoonel lehvis rahvuslik trikoloor... Siiski ei sündinud moraalivalve ju puhtast õelusest. Mõned inimesed ju läksidki lombi taha KGB ülesandel, et vabadusvõitlusse kiilu ajada. Eks mõned kallid Kodu-Eesti külalised ju kirjutasidki Nõukogude organitele põhjalikke ülevaateid väliseestlaste meelsusest. Nende hulgas ka Lennart Meri... Ja teiselt poolt, organitega koostööd sai teeselda, otsest paha tegemata – nagu seesama Lennart Meri oma VEKSA aruannetes. (Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Ühing ehk VEKSA oli KGB poolt loodud organisatsioon, mille eesmärk oli väliseestlasi ideoloogiliselt mõjutada.)
Tartu KGB arhiivist leiti aga üks huvitav salvestis. Nimelt küsitlesid ERSP liikmed eesotsas Jüri Adamsiga 28. detsembril 1988 Rein Taageperat, kes väga lootis, et saab kutse Rahvusliku Sõltumatuse Partei liikmeks. „Mu süda on ERSPga, mõistus Rahvarindega ja raha kogun ma Muinsuskaitse Seltsile,“ kõlas politoloogi toonane programm. Pärast pinnimist, et miks Taagepera dissident Tiit Madissoni Ameerikas ei aidanud (Taageperale ei meeldinud, et tahumatu Tiit Madisson kirus ühteviisi kommunist Juhan Kahki ja rahvakirjanik Jaan Krossi) ja miks Taagepera soovitab N. Liidu presidendi Mihhail Gorbatšovi ning kohalike venelastega hästi läbi saada, jäeti Rein Taagepera ERSPsse kutsumata… Tagantjärgi võib ainult oletada, kas Mart Laari Isamaaliit oleks üldse endale kohta leidnud, kui ERSPs oleks tegutsenud Taagepera-sugune poliitiline aju.
Vist on rahvuslik moraalivalve siiski rahvuse ellujäämispsühholoogias oluline enesekontrolli mehhanism. Säilinud on aimus, et ohu korral võib kellegi reetmine ühisesse moraali mõra lüüa. Umbes nagu literaat Aira Kaal, kes kohe pärast juunipööret Postimehes Eesti Vabariiki needma hakkas. Selline asi tekitab massiteadvuses meelepleki.
Ühel hetkel oli vabariik taastatud ja minevikus sonkimine muutus justkui ebamoodsaks. Isiklikult tundsin midagi tülpinud nördimuse taolist, kui Tartu linnapea Urmas Klaas mulle mõni aasta tagasi helistas, et küsida, kas minu kunagine võistleja meediaäris Mart Kadastik sobib Tartu linna aukodanikuks. No ei sobi KGB poolt vangistatud tartlaste mõnitaja kuidagi linna aukodanikuks, aga miks ma pean taas muidu tubli kolleegi suhtes seisukoha võtma?! – pahandasin linnapeaga.
Eestlaste rahvuslik moraal tundubki olevat nagu talveunes loom, kes ärkab ainult siis, kui teda ärritatakse ja piire katsutakse. Parem siis looma mitte tüüdata ja piire mitte katsuda. Rahvustunne tõuseb talveunest, kui mõni keskerakondlane (viimati tegi seda Vladimir Velman) tahab meid „Ameerika ikkest“ vabastada või kui keegi otse ühiskondlikku moraali provotseerib – nagu koolidirektor Hendrik Agur puhtast edevusest oma kommunistliku sümboolikaga reklaamidel. Või isegi kui minu hõimlane Jaak Jõerüüt avaldas soovi presidendiks kandideerida. Siis meenutasid literaadid (minu enda lehes, jumal paraku), et Jõerüüt keeldus Nõukogude ajal 40 vaimuinimese protestikirjale alla kirjutamast. Sellest on peaaegu 40 aastat!
Nii et kui vastastikune süüdistamine tundubki vahel näotu, pole selles midagi halba – nõnda töötab eestlaste alalhoiuinstinkt. Internet võimendab igasugu pisiasjad hüsteeriaks, näiteks kus ja kuidas tuleb hümni mängida.
Vana Arne Kalm aga siirdus tagasi Eesti Rahvuskomiteesse selleks puhuks, kui ikka tõeliseks jamaks juhtub minema ja osa eestlastest taas pasundab, et diktatuur ongi demokraatia ja rubla ongi raha. Siis tuleb tõde ühel häälel kuulutada Washingtonis, sest selle linna päralt on maailma diplomaatiline, majanduslik ja sõjaline superjõud. Aamen.
