Raivo Raave : Rikaste vaesus
Raha kaotab oma väärtuse vast siis, kui keegi temasse enam ei usu. Kulla hind on praegu kõigi aegade kõrgeim. Vähesed vast teavad, et kuld ei ole alati olnud maksevahend. Inkadel näiteks ei olnud. Varastes traditsioonides oli kuld pigem terapeutiline vahend ja seda eelkõige naistele siseorganite töö harmoniseerimiseks.
Huvitaval kombel peeti kulla polaarset mõju erinevaks meestel ja naistel. Eriti sõjamees pidi hoiduma kullast ehetest. Kuld oli maagiline vahetegija sugude vahel. Mett ja kulda peeti naiselikeks, rauda ja veini mehelikeks vahenditeks.
RAHARELIGIOONI SÜND
Rahavaimu maailmas rivaalitsevad erinevad teoloogiad. Eduteoloogia kinnitab, et Jumal soosib edukaid ja on neid õnnistanud rahaga. Teisalt rõhutab evangeelium Jumala hoidmist vaeste ja abivajajate poole: „…näljaseid on ta toitnud heade andidega, aga rikkad
saatnud minema tühjalt.” (Lk 1, 53). Asissi Fransiscus laulab vaesusele hümni. Rahvas räägib, et kui haigele kuningale õnneliku inimese särki otsiti, siis leiti, et seda särki polegi.
Raha religioon sündis muistses Kartaagos. Kartaago on üsna sarnane maailmaga, milles me praegu elame. Kartaagos valitses raha oligarhia. Kartaago jumalad olid rikkuse ja viljakuse jumalad. Võib isegi öelda, et raha on kujundanud. Kartaago mündid meenutasid kassi ehk olid kohaliku jumalanna kujulised. Ka valeraha oli seotud Kartaagoga, sest palgasõduritele ei raatsitud maksta õiget raha.
Huvitav, fenomen on, et Templirüütlite üks kohustus oli kontrollida raha väljaandmist, Jah, et raha kullasisaldus vastaks tema nominaalile. Pärast Templiordu purustamist oli prantsuse kuningas Philippe Ilus esimene, kes hakkas välja andma nn. odavat raha. Louis XIV koos oma rahandusministri Colbertiga jätkasid mitmesuguseid valeraha tegemise eksperimente.
RIKKUS KUI VÄLJAVALITUS
Algristlased ei tohtinud pankurid ehk liikasuvõtjad olla, sest rahaahnus oli ju kõige kurja juur. Ühiskondlike olude ja majanduslike muutuste survel oli kirik viimaks sunnitud lubama ka kristlastel raha intressi vastu välja anda. Nende muutuste taga on prantsuse ajaloolase Le Goffi arvates ennekõike 13. sajandil tärganud kontseptsioon puhastustulest, kus ka liigkasuvõtja patud saavad enne paradiisi pääsemist puhastatud.
Esimesed pangad tekkisid Firenzes. Ja banco ei tähenda muud kui kivi, mis oli rahavahetajate laudade ees kaitseks pandud. Siiski tuleb öelda, et Medicid, kes toona Firenzet valitsesid, uskusid, et raha võib sublimeerida kauniteks kunstideks ja finantseerisid Itaalia renessansi. Firenzelased lasid siiski ühele oma sambale kirjutada Boccaccio lause „Inimene ilma rahata on kui kari karjaseta.“ Firenzest saab uus Kartaago.
Viimane heitlus Jumala ja raha vahel toimub Savoranola mässuga. Savonarola loob endale noormeeste kaardiväe, kes võitlevad rahakultuuri vastu umbes nagu esimees Mao kultuurirevolutsionäärid. Savonarola saavutab äärmise populaarsuse – isegi sellised suurmeistrid kui Boticelli tulevad tema müstilise vaimuga kaasa. Ometi võidab kommertsi vaim.
Raha ja Jumala seostamise viib lõpule kalvinism. Jean Calvin rõhutas vanatestamentlikult, et raha on Jumala õnnistuse märgiks. Vaesus siis järelikult needus. Ja kui oled vaene, siis teadagi: pole sa väljavalitu. Rikkus oli üks märk predestinatsioonist ehk ettemääratusest.
Martin Luther rõhutas lisaks, et argitöö on samasugune Jumala teenimine nagu missa. Lisame veel askeesi ja igapäevatarbimisest ülejäägi investeerimise ning usklike või pigem kirikusse kuuluvate krediidikõlvulisuse ning kuulus protestantlik alus kapitalismi tekkimiseks ongi olemas.
UUSVAESUS
Tuleb tunnistada, et inimlik suhe, mis pole rahaks ümberarvestatav ega heaolu kasvatamiseks kasutatav, on kadumisohus. Olen kirjutanud armastuse kadumisest ühiskonnas. See on väga tõsine ohumärk. Üha enam selgineb, et tõelist tähendust kätkevad endas vaid traditsioonilised väärtused, mis aga on paraku läbi põimunud rahakultuuri mõjust. Tulemuseks tänane väärtuste kriis.
Mäletan kuis mõni aeg tagasi kirjanik Kerttu Rakke tunnistas, et ta kardab kõige enam vaesust. Peale suurseriaali kirjutamise lõppu tuligi tunnistada, et see, mida ta on kartnud on tõeks saanud. Sellest ka depressioon ja õnnetu kriminaallugu. Kati Saara Vatmani samasugune traagiline juhtum on samuti seotud ka pigem sotsiaalsete kui isiklike asjadega, kuigi üks sõltub teisest. Ime kui kriis ei plahvata.
Kerttu Rakke pole meil ainuke näide uusvaesusest. Ka Kati on oma suures talus ja suure loomakarjaga tegelikult majanduslikes raskustes. Tean ka mitmeid peresid, kel on niisugused sissetulekud, et nad ei saa ei riigi- ega linnatoetusi. Aga nende kohustused kapitali Mooloki ees on veel suuremad kui sissetulekud. Tean peret, kelle sissetulekud on aukartust äratavad, aga kes elab juba kolm kuud ilma elektrita: meie armas Eesti Energia lülitas selle isegi ette hoiatamata lihtsalt välja. Makseraskuste tõttu.
Kunagi krediidivõimelised inimesed on jäänud ühelt poolt kinnisvarahindade languse ja teisalt galopeeriva inflatsiooni ja toidu ning tarbekaupade meeletu hinnatõusu ohvriks.
Tean taas peret, kes pea poole kuust elab päris ilma rahata. Toitu saavad pigem sõprade ja kirikute kui sotsiaalosakondade kaudu, sest olles küll nagu Ameerika Ühendriigid, kel kulud suuremad kui tulud – vaesteks ja abivajajateks nad seaduse ees ometi ei kvalifitseeru. Aga ka kirikutes vaadatakse uusvaeseid kahtlustavalt – otsekui tahaksid nad põlisvaeste leivatükki ära võtta.
See, mis meil toimub, on kesklassi likvideerumine. Ameerikas seeläbi, et tootmine on viidud suurenisti riikidest välja ja kasumid tulevad ainult kõrgklassile ning allapoole ei tilgu enam suurt midagi. Meie siin aga oleme otsekui väike Ameerika: tippudel jääb küll veel midagi üle, aga ülejäänutel üha kasvav puudus käes.
