Ramo Pener : Kes on tegelikult rongaisa?
Isaks saada on lihtne, kuid isaks jääda hoopis raskem. Bioloogilises mõttes saab teaduse abiga kiiresti isadust tuvastada, sotsiaalsel tasandil aga keegi sellega tegeleda ei taha, oska ega ka viitsi. Pojad vajavad isa ning tütred vajavad isa. Paks rahakott ei asenda isa ning pangaülekannete kaudu ei saa lastele üle kanda turvatunnet ja armastust.
Ma usun, et meie peredes kohtab vähemalt viit erinevat isatüüpi.
Esiteks - vari-isa. Füüsilisel kujul on ta peres olemas, ent isana sotsiaalses ja emotsionaalses mõttes teda laste jaoks pole. Ta ei haaku lastega mitte ühelgi tasandil, sest tal on alati hoopis tähtsamaid asjatoimetusi ning lapsed ei tohiks teda segada. Lapsed on tema jaoks tüütu luksus.
Teiseks - infantiilne isa. Isa on üks lastest. Ta on juba enne lapse sündi minetanud mehelikkuse koos lapselikkusega ning muutunud hoopis lapsikuks. Ta toidab emotsionaalset ja sotsiaalset õpitud abitust ning on ise pigem abivajaja kui abijagaja rollis. Ta ei saa hakkama ei juhtimise ega otsustamisega. Sellised issid on kas emme korralduste kuulekad täideviijad või laste vandeseltslased. Neil isadel pole tõenäoliselt endal õnne olnud omada lapsepõlves armastavat ning mõistvat isa. Tema jääbki suureks lapseks, kes meeleldi allub naise diktaadile ning hiljem laste manipulatsioonidele.
Kolmandaks on autoriteetne isa, kes tunnetab oma vastutust. Tal on iga asja kohta oma arvamus. Ta oskab nõustada ning tekitab lastes turvatunde. Paraku ei saa aga temal kõrval end alati vabalt tunda, sest ta ei talu vastuväiteid ega kriitikat. Sageli on ta seisukohal, et on olemas tema arvamus ja vale arvamus.
Neljandaks - humanistist isa ei nõua, distsiplineeri ega karista. Tema jaoks kujuneb lapsest jumaldamise objekt ning puutumatu iidol. Vabakasvatus ehk kasvatamatus on see, mille abil ta laste elulaevukesi karidele juhib ning neist isekaid jõmpsikaid kujundab, kellele kõik on lubatud ning mitte miski pole keelatud. Isa imetleb koos pojaga, kuidas võsuke mehistumise protsessis vulgaarseid väljendeid ning kiireid rusikaid oskuslikult kasutab.
Viiendaks - isa kui perekonna karjane. Idamaa kombe kohaselt käib ta karja ees, sest nii on teda hea jälgida ning järgida. Selline isatüüp on kindlasti üsna ideaali lähedane, kuna ta jagab võrdselt nii hirmu kui ka armu - ja armu ikkagi rohkem, ja hirmu mitte isa kui türannist valitseja ning kõiketeadja ees, vaid eeskätt aukartust Jumala ning südametunnistuse ees. Ta ei taha lastest kasvatada silmakirjalikke kameeleoneid. Tema jaoks on laps unikaalne ning kordumatu, samas aga ka paljudele kiusatustele avatud ning ohtude suhtes lühinägelik.
Mingil tasandil võib iga isa ebaõnnestuda. Siis tulebki asju nimetada ka laste kuuldes õigete nimedega ja mitte teha halva mängu juures head nägu. Eksimatuse ning täiuslikkuse mask peletab lapsi eemale nii varases kui ka hilisemas arengus. Sigadusi ei tule õigustada, vaid tunnistada ja kahetseda - ja seda laste juuresolekul. Vastasel juhul on isapoolne turvaliin katkenud ning tagajärjeks võib olla, et lapsed võõrduvad isast ning vastupidi.
Isade häbiposti panemine (seni õnneks vaid virtuaalselt) võib olla õigustatud ainult erijuhtumitel. Kahetsusväärne on see, et meie vabariigi seadusandja peab isade häbipostistamist tõhusaks mõjutusvahendiks.
Riik suhtleb isadega vaid numbrite keeles. Kui isa on näiteks makseraskustes elatisraha maksmisega (see teema väärib kindlasti eraldi käsitlemist), siis peagi tembeldatakse hooliv ning armastav laste isa mõtlematult rongaisaks. Tegelikult iseloomustab rongaisa see, et teda ei huvita absoluutselt, kuidas lastel läheb. Samas tunnustatakse neid isasid, kes pärast lahutust alati vajaliku summa vajalikuks kuupäevaks laste ema panga arvele kannab. Raha eest ostetakse endale perepea positiivne kuvand, samas kui laps tunneb puudust isa reaalsest ja füüsilisest kohalolust ning koostegemistest. Viimane aspekt aga seadusandjat absoluutselt ei huvita. Nii on paljudele isadele mõtlematult külge kleebitud rongaisa kuvand. See kuvand meeldib emantsipeerunud ning hedonistlikele emadele. Selle kuvandi varjus on võimalik end turvaliselt tunda ning ühiskonna kaastunnet ja haletsust nautida.
Lapsed ei soovi, et nende isasid nimetatakse rongaisadeks. Isadust ei jagata mitte DNA-testide abil, vaid isaks olemine nõuab isalt valmisolekut lapse kõigiks arenguetappideks. Kui isa põgeneb põõsasse (kas kohe pärast lapse sündi või hiljem), siis laps jääb üksi lahinguväljale. Selline kuritahtlik ning vastutustundetu käitumine on ehk tõesti omane ainult rongaisadele. Isaks olemine ja isane olemine on kaks täiesti eriasja. Isadust ei saa testida ei ema, mõni teine isa ega ka riik. Sellele annavad hinnangu lapsed ja sageli palju aastaid hiljem.
Kuidas on tänapäeval võimalik poisist kasvada meheks ning mehest kujuneda isaks - see on juba järgmise loo teema.
