VAATA FOTOSID LOO LÕPUST!

Möödunud nädalal korraldasime esmakordselt Tallinn Bicycle Weeki, et pakkuda puutepunkti siinsetele linnaratturitele, tutvustada jalgrattakultuuri selle eri vormides ning meelitada inimesi julgemalt rattasadulasse hüppama. Ikka selleks, et anda oma panus jalgrattasõbralikuma liikluse ja inimsõbralikuma Tallinna arengule.

Räägitakse, et jalgratturitest on kujunenud maailma üks kokkuhoidvamaid kogukondi. See väide sai tõestatud ka meie rattanädalal, mis ei toonud rõõmustaval hulgal kokku mitte ainuüksi siinseid rattureid, vaid ka rattarahvast lähiriikidest. Ühelt poolt ühendab jalgrattureid vaatamata rahvusele ühine kirg rattasõidu vastu. Teisalt aga ka sarnased katsumused ja raskused - sest kuigi paljudes paikades sõidetakse kondiaurul isegi rohkem kui siin, on jalgrattaga linnas liiklemine väheste eranditega tänaseni täielikult lahendamata küsimus. Põhjuseks järeleandmatu võimuvõitlus autostumisega.

Üllatav oli kuulda Leedu ratturite vaimustust, et Tallinnas on võrreldes Vilniusega ülimõnus jalgrattaga sõita. Et igapäevaselt meie pealinnas liigeldes kohtame selles osas ka väga palju puudujääke, siis kipub varju jääma teadmine, et aastate jooksul on ratturite jaoks Tallinnas mõne teise linnaga võrreldes tegelikult päris palju ära tehtud. Arenguruumi aga on jätkuvalt, sest - nagu selgus ka meie kokku kutsutud Tallinna südalinna ja jalgrataste teemalisel visiooniseminaril, millest võtsid osa arhitektid, Tallinna linnatranspordiga tegelevad ametnikud ning rattahuvilised - kipuvad suuremad ja põhimõttelisemad ratast soosivad lahendused takerduma nõiaringi. Ühelt poolt vajab liikluskeskkond rattasõbralikumaks muutumiseks rohkem rattureid, teiselt poolt vajab ratturite hulga suurenemine aga korralikke rattaga liiklemise tingimusi. Mis siis teha?

Tundub olevat paratamatu, et niikaua kuni suurem osa inimesi tahab igal pool autoga treppi sõita, osutub väga raskeks kuskilt ratturitele rohkem ruumi näpistada. Ning just selles suunas on Tallinn linnaruumi areng seni liikunud. Mõned jalgrattaliiklust puudutavad lihtsad ja praktilised ideearendusedki  känguvad mootorsõidukijuhtide soovimatusest oma territooriumi käest anda juba eos. Näiteks mõte ühendada ühistranspordi- ja jalgrattarajad võeti bussijuhtide poolt kuuldavasti vastu hädakisa ja lahkumisähvardustega. Rooli võim kipubki kujunema kogu rattaliikluse arengu kirstunaelaks. Sõna otseses mõttes - rattahooaeg alles hakkab tuure koguma, ent juba on esimene suvine nädalavahetus ratturite jaoks mustaga märgitud. Mitte et autojuhid oleksid alati kiired ja vihased - kuulume ju isegi nende hulka. Kuid ometi napib autojuhtide seas teadvustamist, et ka teistsorti liiklejatel on täielik õigus oma osale linna- ja liiklusruumist.

Hinnanguliselt on täna Tallinnas pea kaheksa tuhat jalgratturit, autosid aga saja tuhande kandis. Lähtudes sellest suhtarvust peaks iga kümne meetri laiuse autotee kohta kuskilt jooksma vähemalt 80 cm jalgratturile mõeldud teepinda. See tähendab, et kolme laia sõidurea kohta peaks kindlasti olema vähemalt üks rattarida. Kui linnal on eesmärk suurendada kergliikluse osakaalu liikluses, tuleks tänavaruum juba eos vastavalt soovitud suhtele jaotada. Kui aga on juba jaotatud (enamasti on), siis tuleb olla nutikas ja püüda sammhaaval tagantjärele muudatusi teha. Rattaradadega saab alustada nendest kohtadest, kus seda on lihtne teha ning sellega linn ka tegeleb. Samal ajal aga peaks looma visiooni, kuidas ja kuhu meil tegelikult rattaradu reaalselt tarvis oleks, parandades seeläbi ka jalakäijate ruumi linnas. 

Pärast pikki arutelusid sai selgeks, et kuigi asjad liiguvad, ei ole suuri muutusi korraga oodata ning viimane sõna jääb ikkagi autojuhtidele. Nüüd, kus rattanädal läbi ning seljataga mitu vägevat ühissõitu ja hulk keskustelusid, tundubki selles keerulises olukorras kõige kiirem, odavam ja efektiivsem viis ratturite elu ja liikluskliima koheseks parandamiseks see, kui autojuhid hakkaksid liiklemisse natuke rahulikumalt ning jalgratturitesse pisut arvestavamalt suhtuma. Kõlab ehk naiivselt, sest liikluskultuur ei parane hetkega, kuid - olles isegi samaaegselt nii ratturid kui autojuhid - teame, kui vähe selleks tegelikult vaja on, et liikluse olukorda inimlikkuse ja viisakusega natuke paremaks muuta. Võiks ju püüda ikka tegutseda selle nimel, et juba täna ja homme oleks rattaga linnas parem liikuda, mitte põlvkondade pärast, kui ääriveeri on suudetud lõpuks lahtised rattaradade otsad kokku vedada.

Palju mõjuvam ja odavam kui mistahes teedeehitus või liikluskorraldus oleks see, kui lõpetaksime ära liikluses sekundite tagaajamise. Nagu kogesime kesköisel ühissõidul ülihõreda liiklusega Kalamajas, on sealgi napilt võimalik ellu jääda. Ringi sõidavad närvilised roolijad, kel iga murdosa sekundist arvel ning jalg vajutab gaasi juba siis, kui kolonni viimane rattur alles valgusvihust läbi vurab. On ju teada, et linnas ei jõua tegelikult gaasipedaali igal võimalusel talludes kiiremini kohale. Enamasti takerdub ruttaja linnas liikluse loomulikku kulgu ning kogu kiirendusponnistuse nullib järgmine või ülejärgmine foor. Küll aga on natukene rahulikumalt võttes väiksem võimalus oma kapotilt jalakäija või rattur leida. 

Võiks ju olla täiesti loomulik jalgratturist möödudes natukene hoogu maha võtta ning näiteks aeglustada enne „sebrat" ka siis, kui seda parasjagu keegi ei ületa. Enne möödasõitu aga tasuks mõelda selle peale, kas paar sekundit potentsiaalselt varem sihtkohta jõudmist on reaalne ajavõit või illusioon ning kas see on piisav õigustamaks riski saada enda südametunnistusele kellegi elu või tervis. Loobudes viimase „kollakasrohelisega" ristmikele sõitmisest, küsides endalt enne aeglasemalt liikujast möödudes "ega mind pole juhtumisi ees ootamas terve rivi autosid?" või "ega ma ei kavatse kilomeetri pärast teelt ära keerata?" ning võttes ratturite ja ülekäiguradade läheduses hoogu maha, loome me endale ja kõigile kaasliiklejatele turvalisema ja rahulikuma liikluskeskkonna.  Lisaks kulub rahulikuma sõiduga ka vähem kütust - motivatsiooniks neile, kel südametunnistus rahakoti kaudu lisamotivatsiooni vajab.

Nimelt on (Tallinna) liikluskultuur kujunenud selliseks, et linnas autoga liiklemist ei võeta mitte kui privileegi, vaid kui esmaõigust. Nii tajub autojuht praegu jalgratturit ahistajana ning ratturiga arvestamist oma isikliku lahkuse arvelt tuleva teenena. Kui teine auto ristmikul foori taga või tänaval ees sõidab, kannatab juht ta järel seista või oodata küll. Kui aga rattur foori juures liiga keset teed paikneb või kui kitsal teel kohe ratturist mööda ei pääse, läheb autojuht sellise ennekuulmatu territooriumihaaramise pärast närvi. Veider, et autojuhte häirib teeservas sõitev rattur, kes n-ö sõiduruumi röövib, samas kui talvel lumevallide vahel saadi ka palju kitsamate tänavatega hakkama. Palju tuuakse sallimatuse põhjenduseks välja ka ratturite ebareeglipärast liiklemist, mõistmata, et linnas ei ole võimalik olla lihtsalt jalgrattur, vaid tuleb oma marsruuti varieerida, olles kord "jalakäija" ning kord "auto". See on põhiline, mida norimiseks välja tuuakse - rattur ei näidanud suunda, rattur sööstis ülekäigurajale jne. Tõsi - rattur peab oma võimaluste piires siiski alati korrektselt liiklema, kuid niikaua kuni ta liigub "eikellegimaal", võiks temasse vähemalt lahkesti suhtuda, mitte püüda teda rattaga sõitmisest loobuma peletada.

Tihti on lahendused esmapilgul ületamatutele probleemidele lihtsamad kui arvata oskaks. Tänav on meie kõigi ühine ruum, mis ei peaks olema mõeldud ainult autoliikluseks. Majasid me üksteisest kaugemale lükata ei saa, seega peame me kõik endale seal koha leidma. Tõenäoliselt tähendab see seda, et mõned peavad end natukene koomale tõmbama ja uued tulijad ka „pingiotsale" lubama. Suutes seda teha üksteist tähele pannes ja üksteisega arvestades, saame me kokku hoida ka liigselt mastaapsete teeehituste pealt ning see on juba reaalne meie endi raha sääst.  

Morni näoga ratturit me linnapildis naljalt ei näe, küll aga on neid autodes päris palju. Kui autoga liiklemine meele mustaks ajab, siis tasuks kaaluda soetada endale mõningateks käikudeks ka jalgratas - kõige kiirem ja ökonoomsem uksest-ukseni linnatranspordi vahend. Mida rohkem rattaid ja vähem autosid ringi liigub, seda paremini ligipääsetavaks ja meeldivamaks muutub ka linnavahel liiklemine ja elamine. Proovige lõbusamat liikumist!