Parlamendierakondade ühehäälne katse viia vastutus „musta raha“ teemal konkreetsetelt juhtumitelt üldise maailmavaatelise teemakäsitluseni on muidugi mõistetav. Kes ei püüaks musta valgeks rääkida, kui on oht kauaoodatud ministritool mitte niivõrd isiklike, kuivõrd üldlevinud parteimahhinatsioonide pärast kaotada?

PR-nõustajad higistavad hiliste öötundideni, et tuua mängu uusi nimesid ja üha hägusamaid juhtumeid erinevate erakondade rahastamisel, et jääks mulje, et kedagi konkreetset pole ju nagu mõtetki vastutusele võtta, sest teema ise on nii laialt levinud ja segane. Teeme komisjone, analüüsime tegevuse ulatust ja sügavust, riidleme anonüümsete tankistidega ja lubame kahtlased tehingud seadustada.

Siis jälle kinnitame, et see kõik oli nii ammu ja nüüd on asjalood hoopis teised. Luulut ajada oskab iga poliitik ju une pealt. Pole kedagi konkreetselt teolt tabatud, järelikult on võimalik pea liiva alla pista ja jätkata sõnumineerimist, et tegu on absoluutselt õigete meestega! Pealegi püsib lootus, et peagi on käes suvi ja paljukest siis ikka meedia ühel teemal kaagutada jaksab. Selline on Eesti riiki juhtivate poliitikute arusaamine elust.

Suured sulid tõllas… nagu ikka…

Väike kodanik, kelle sissetulekust piisab vaid toasooja eest tasumiseks, saab aga kopsaka rahatrahvi vales kohas sõidutee ületamise eest ja võetakse jätkuvalt kriminaalvastutusele omaenda üleannetule lapsele vitsa andmise eest. Kodanik on tõelises kimbatuses ja sülitab Toompea suunal õigustatud vihaga: kas taaskord pääsevad need, kes seadusi teevad, ise plehku?

Ja tundub, et küllap ka pääsevad. PR-nõustajad usuvad, et rahva viha maandamiseks piisab vaid ühe patuoina risti löömisest. Selleks sobib ideaalselt Toobal Keskerakonnast.

Kuid väikese kodaniku jaoks on taaskord kõik väärtused pahupidi paisatud. Veidigi nutikamad lapsed vaatavad AK-d ja pärivad isalt-emalt juba ise: „Miks need onud valetavad? Kas kõik suured ongi sellised?“ Ja isal tuleb siis selgitada, et „Ei, kõik ei ole, aga need, kes poliitikasse on roninud, need enamasti küll.“ Lapsele, lollile, ei saa ju selgitada, et kui tõendeid napib ja kohtus süüdi ei jää, oled puhas poiss. Isegi puhtam ja karastunum kui varem. Sest oskasid laveerida. Ja häbematult valetada.

Ma olen oma töises elus kokku puutunud erinevate parteide rahastusmudelitega. „Musta raha“ on nii era kui riigifirmadelt kampaaniateks saanud isegi inimesed, kes presidendiks kandideerinud. Pole minu asi nimesid nimetada, kuid mul on alati kuidagi piinlik olnud vaadata, kui odav on Eesti poliitik. Veel 10 aasta eest sai poliitiku osta sama raha eest, mis maksis Toyata Avensis.

Kui teeneid ei lubataks, ei tuleks ka pappi

Nüüd on taksid kasvanud Landcruiseri tasemele, kuid endiselt pürivad poliitikasse suures osas rahatud tüübid, kes ise oma kampaaniakulusid kinni maksta ei jaksa. Appi tulevad firmad, kellele lubatakse vastuteeneid. Rahaküsimine on peen ning vaid tõelistele proffidele jõukohane kunsttükk, kus karmist ja äraostmatust poliitikust saab sageli erafirma omaniku eest kokutav ja roomav iseloomutu isend. See on mitte erand, vaid Eesti elu igapäev.

Kui teeneid ei lubataks, ei tuleks ka pappi. Pärast raha kättesaamist püütakse muidugi teatud telefoninumbreid vältida — ega me mingid manipuleeritavad ole! Poliitikas saab tünga teha vähemasti kahel korral: kui lubad rahastajatele, et kaitsed nende ärihuvisid ja rahvale, et oled ideeline ja sõltumatu. Õige parteilane manööverdabki nende kahe positsooni vahel ja usub, et nii säilivad positsioon ja ka puhas südametunnistus.

Kui Savisaarele heideti ette poliitiliselt ohtliku Vene raha maaletoomise katset suures ulatuses, siis julgen väita, et sellest „Vene rahast“ on erineval moel juba 20 aastat osa saanud kõik suuremad Eesti erakonnad. Kust ma tean? Ametisaladus!

Tavaliselt on tegu vene taustaga ärimeestega, kelle tagant võivad kapo-sugused otsida, mis iganes kolle. Iseasi, kas seal ka riiklike kolle leidub. Mul pole midagi selle vastu, et poliitika rahastamine läbi erakonna tankist-liikmete annetuste või läbi reklaamiarvete kinnimaksmise kriminaliseeritaks või hoopis seadusega lubataks.

Sellisele riigile makse maksta?!

Kuid kui mängureeglid on paigas, siis peaks olema nad ühesugused kõigile. Ja ka järelvalve peaks olema tõhus: kui ikkagi inimesed annetavad erakonnale üle 10% oma sissetulekutest, on 99% juhtudel tegu võõra rahaga, mida kontrollimata jättes aitame vaid süvendada poliitikameistrite jultumust.

Kuid mitte meie elu-olu määravaid seadusi kujundava raha omanike tuvastamine pole täna kõige teravam mure. Palju teravam vai on rahva õiglustundega mängimine, mis kraabib pea igat mõtlemisvõimelist kodanikku. Üha enam kuulen ka oma tutvusringkonnast repliike, et sellisele riigile küll makse maksta ei tahaks.

Oleme harjunud end poliitiliselt kultuurilt pidama juba peaaegu skandinaavlasteks, kuid ujume kahjuks endiselt samades vetes Venemaa, Valgevene ja teiste idabloki riikide poliitilise mentaliteediga: meie liidrid on alati puu otsas, kui pauk käib! Kui Euroopas astuvad ministrid rahva usalduse kuritarvitamise paljastamisel kiiresti oma partei reitingu päästmise nimel tagasi, siis meil saadetakse välja vaid paljulubavaid pressiteateid, et „kui peaminister nõuab, siis olen valmis tagasi astuma“.

Milline suuremeelsus ja sügav vastutusvõime oma tegude ja nende tagajärgede mõistmisel! Ma muidugi taipan, et praegu, kus on võrdselt ohus kõigi erakondade maine, oleks ju kentsakas, kui ühed ullikesed ühtäkki vastutuse võtaks ja kogu reitingulanguse üksi alla neelaks! Seda enam oleks ühegi munadepaari kohtamine meie lohkuvajunud poliitikupükstes positiivne üllatus.

Valetamine on tavaline

Aga väiksel kodanikul on tekkinud paratamatult tunne, et valetamine riigi tipus on saanud igapäevaseks ja sedavõrd tavaliseks nagu pärast potil käimist vee peale tõmbamine. Oli junnike, aga enam pole! Jääb vaid oodata, millal kehtiva poliitloogika kohaselt tehakse ettepanek riigis valetamine seadustada. Muidugimõista mitte kõigile, vaid üksnes siis, kui kaalul näiteks riiklikud huvid!

Teine võimalus, mida isiklikult rohkem pooldaks, oleks aga kõigi nende poliitikute valetamise eest vastutusele võtmine, kes ei suuda dokumentaalselt tõendada oma valmiskampaania kulude või annetuste seaduslikku päritolu. Kui aga kogu vaidlus taas nii sügavalt süsteemi muutmise vajadusse uinub, et isegi kapol uni peale tuleb, tuleks hakata organiseerima rahva omakaitset. Kaitset aususe ja teiste väärtuste kaitseks meie riigi tipus. Et oleks lastele midagi ilusamat rääkida. Ilma luiskamata.

(Autor on suhtekorraldaja ja kolumnist.)