Tavalise kodaniku jaoks ei pruugi sellise üksuse loomine tunduda kes teab kui suure saavutusena, sest näha pole otseselt ju midagi. Elevust tekitab pigem laevade, helikopterite ja soomukite hankimine, mille puhul tunneb igaüks, kuidas riigi sõjaline võimsus kasvab. Küberüksus toimetab aga suletud uste taga ning edukas küberruumi kaitsmine ei paista igapäevaselt silma.

Samas on Eesti küberruum just see Achilleuse kand, kust me kõige haavatavamad oleme. Maa, mere ja õhuruumi kaitsega on kõik riigid juba aastasadu tegelenud ning rahu tagamiseks on loodud  sõjalise liite ning rahvusvahelisi leppeid. Küberruumi julgeolek on seevastu lapsekingades ning iga riik alles otsib endale sobivaid lahendusi. Selles kontekstis võib Küberkaitseliidu loomist pidada julgeolekualaseks innovatsiooniks, mis näitab Eesti võimet välja töötada infoühiskonna vajadustele vastavaid kaitsemeetmeid.

Küberkaitseliidu väärtus seisneb eelkõige selles, et ta on väikeriigi vajadustele vastav efektiivne meede, mida väheste ressurssidega suudetakse endale lubada. Selles mõttes võiks Küberkaitseliitu võrrelda Taavetiga, kes klassikalise sõjavarustuse asemel lingu relvana kasutas ja sellega soomustatud Koljati vastu astus. Ling oli odav, unikaalne ning äärmiselt tõhus vahend. Küberkaitseliit on samuti odav, unikaalne ning väga tõhus kaitselahendus.

Kui Cybernetica AS-i juhatuse esimees ja akadeemik Ülo Jaaksoo pärast 2007 aasta küberrünnakuid Eesti vastu küberkaitseliidu mõtte välja pakkus, siis puudus sellel konkreetne sisu. Nimi oli kõlav, kuid vormi veel ei olnud. Kaua aega mõeldi, mis võiksid olla sellise üksuse funktsiooniks ning kuidas ta peaks sobituma üldisesse julgeolekusüsteemi. Nüüdseks on aga tekkinud olukord, kus Küberkaitseliit on muutumas riikliku küberjulgeoleku nurgakiviks.

Uus laiapõhjaline riigikaitsestrateegia paneb küberkaitsevõime arendamise Kaitseliidu õlgadele. Sisuliselt tähendab see uue väeliigi väljaarendamist Kaitseliidu baasil. Küberkaitseliidu rolliks saab infotehnoloogia, juhtimise, õigusala, hariduse, rahvusvaheliste suhete ja teiste valdkondade küberjulgeoleku spetsialistide koondamine ühe katuse alla ning nende pädevuste süstematiseerimine ühtseks riigikaitseliseks tervikuks. Tekkivat koosvõimet on võimalik operatiivselt kasutada erinevate küberkriiside lahendamiseks ning ennetustöö tegemiseks.

Mitmed riigid on loonud samalaadse võime saavutamiseks spetsiaalseid küberüksusi nii militaarstruktuuridesse, julgeolekustruktuuridesse, kui ka tippjuhtkonna vahetusse alluvusse. See on aga kallis ning üldjuhul ühe organisatsiooni piires toimiv lahendus. Kui Eesti riigikaitse- ja julgeolekuasutused püüaksid sama teha, vähendaks see oluliselt teiste julgeolekuvaldkondade eelarvet ning takistaks organisatsioonidevahelise sünergia teket. Küberjulgeoleku tagamisel on aga just laiapõhjaline koostöö edukust määrav tegur.

Küberkaitseliitu saavad kuuluda nii riigikaitse- ja julgeolekuasutuste spetsialistid, kui ka teised avalikus ja erasektoris töötavad eksperdid. Keegi ei pea oma põhitööst loobuma. Lisaväärtus ei teki mitte inimeste palkamise, vaid koostöövõrgustiku suuruse kaudu.

Pealegi on ekspertteadmiste sisseostmine küberjulgeoleku valdkonnas kallis ning tippspetsialistide arv piiratud. Küberkaitseliidu formaat võimaldab aga kasutada heade infoturbespetsialistide oskusi tasuta. Präänikuks spetsialistidele on omakorda hea kogemuste vahetamise keskkond, kust saadakse uusi teadmisi ja ideid isiklikuks professionaalseks arenguks.

Küberkaitseliit vastab ka 2007. aasta küberrünnete ajal ilmnenud operatiivsuse vajadusele. Tol korral oli näha, et massilised rünnakud hakkasid järsku ning kaitsemeetmeid oli vaja rakendada kohe. Küberkaitseliidu võrgustikupõhine ülesehitus ja liikmeskonna aktiivne läbikäimine soodustavad sujuvat infovaheust ja organiseerumist ning erakordsete turvasüsteemide kiiret kasutuselevõttu.

Operatiivseid küberüksusi saab ka erinevates kriisiolukordades viivitusteta rakendad määrates neid terviküksustena kriisijuhi käsutusse.  Sõjaseisukorra ajal saab samu üksusi ja üksikuid eksperte kaitseväe küberoperatsioonides kasutada ning neid ei pea püssiga kaevikusse saatma. Selliselt on loodud universaalne kübervõime, mis muutuvates oludes riigi küberruumi turvalisust kindlustab.

Küberkaitseliidu paindlikkus, organisatsiooni universaalsus, laiapõhjalisest koostööst tulenev efektiivsus ja suhteline odavus näitavad sellise kaitselahenduse innovaatilisust. Enamus julgeolekualastest võimetest on väga raske antud kriteeriumidele vastama panna.

Hea on tõdeda ka seda, et Küberkaitseliidu idee kasvas välja ühiskonnast ning arenes riigikaitseliseks võimeks riigi ja kodanike koostöös. Selliseid algatusi võiks rohkem olla.

Nüüd, kui sünnitusvalud on üle elatud, tuleb Küberkaitseliidu edasisse arengusse süsteemselt panustada. Infoühiskonna sõltuvus elektroonilisest teenustest aina kasvab ning küberrünnakud muutuvad järjest keerukamaks. Küberjulgeoleku tagamisse on vaja seetõttu kaasata kogu rahvuslik potentsiaal. Hea oleks kui kõik valdkonnaga tegelevad spetsialistid leiavad endale sobiva tegevusformaadi Küberkaitseliidu raames. Piiranguid ju pole, ainult võimalused. Pealegi on e-eluviisi kaitse meie kõigi huvides.