Rein Raud: Mis meid määratleb?
Vahelduva eduga on seda väidet üritatud omistada nii Otto von Bismarckile kui näiteks islami neljandale kaliifile Alile ja küllap veel nii mõnelegi. Ja kindlasti meeldibki see tõdemus kõigile valitsejatele. Ärge tahtke, et me oleksime paremad kui teie, kinnitavad nad meile igal sammul. Muidugi tegude, mitte sõnadega. Aga sama hästi võiks olla selle lause sõnastanud ka hoopis mõni skeptik, ehk koguni revolutsionäär, kelle tagamõte oleks vastupidine – kui te arvate, et ei ole oma valitsejaid väärt, siis te eksite, kuni ei tee midagi nende kukutamiseks. Ometi, ei kodaniku ega kultuuriteoreetikuna ei saa ma nõustuda selle väitega ei ühes ega teises mõttes. Mitte miski ajaloos ei ole kinnitanud, et oma ebakompetentsed valitsejad kukutanud rahvas saaks tingimata asemele paremad – on olnud nii õnnelikke juhuseid kui ka katastroofilisi –, ning ka kõige paremini korraldatud demokraatlik protseduur ei suuda garanteerida, et võimule pääsevad just need, kes peegeldavad kogu ühiskonna poliitilist kultuuri ja palet kõige paremini.
Kõigepealt kas või sellepärast, et “rahvast”, mis oleks üht või teist valitsejat üheselt väärt, ei olegi olemas, iga terve ühiskond on paratamatult täis sisepingeid ja vastuolusid. Ja veelgi enam sellepärast, et eelnevast tulenevalt näitab kõigi individuaalsete tahete kui vektorite liitmisel saadav suur kollektiivne tahtevektor enamasti ikkagi vähemalt natuke erinevasse suunda kui iga üksik liidetav. Kõik, kes on kunagi ajanud mõnda ühisasja, teavad väga hästi, et iga osalise jaoks on kompromissid kuskil paratamatud. Edukaks ei osutu seetõttu mitte need, kes on põhimõtteliselt otsustanud kompromisse vältida, vaid need, kes teevad neid enda jaoks vähem olulistes küsimustes. Kas nad oskasid küsimuste olulisust õigesti hinnata, selgub tavaliselt hiljem.
See kõik tuleb mulle meelde, kui kohtan infosfääris selliseid väiteid nagu “Kapitalism iseeneses on sama palju valik nagu hingamine on valik. Kapitalism on loomulik, sest see on inimese psühholoogiliste vajaduste adekvaatne peegeldus. Kapitalism erinevalt sotsialismist ei ole ideoloogia. Lihtsalt alati on vaja rohkem, paremini. Rohkem kui enne, paremini kui naabril. See on ja jääb nii...” (Peeter Koppel, Postimees 1.12). või “Kapitalismi lõpu ennustajad unustavad, et see põhineb kahel inimomadusel, mis ei kao: ahnus ja võistlustahe (soov elada naabrist paremini)” (Kaja Kallas, Twitter 27.11).
Jättes kõrvale sügavalt ideoloogilise vaikiva eelduse, et erinevalt oma oponentidest esindavad nende lausete väitjad loomulikku ja absoluutset tõde, samuti väga kahtlase teooria muutumatust inimolemusest (selle kohta vt Tarmo Jüristo, Forever Kapitalism, tarmojuristo.wordpress.com 6.12), tahaksin jõulueelses õhustikus küsida hoopis nii: mis annab meile alust arvata, et just võimu- ja saamahimu on need omadused, mis on meile kõige olulisemad ning mida me mingil tingimusel ei peaks üritama endas ületada?
Sest vaieldamatult on inimlike omaduste palett tunduvalt laiem. Kui miski, siis just soov domineerida ning vajadus omandi järele teeb meid sarnaseks teiste liikidega, karja juhi positsiooni pärast võitlevate huntide või pesasse helkivat varandust koguvate harakatega. Inimest ei erista enamikust teistest loomadest mitte ainult mõistus, vaid just nimelt ka võime solidariseeruda endast nõrgematega, näiteks hoolitseda füüsiliselt vähem võimekate isendite eest, kes võivad mõnikord osutuda intelligentsemateks ning aidata oma kogukonna elu olulisel moel edasi viia (noteerigem: see ei ole nende väärtustamise eeltingimus). Inimene on võimeline oma huvisid ja isegi oma elu ohverdama eesmärgi nimel, mida ta peab isiklikust säilimisest olulisemaks. Ning see eesmärk võib olla võrdlemisi abstraktne, näiteks tema ettekujutus sellest, mis on au, või vaated universumi ehitusele või kunstiteos, milleta ta maailma ette ei kujuta. Inimene on võimeline armastuseks, mis läheb kaugemale ihade rahuldamisest ja paljunemisvajadusest. Aga teiselt poolt ei tohi sedagi unustada, et inimene on võimeline ka suuremaks kurjuseks kui teised bioloogilised liigid, vihkamiseks, alatuseks, väikluseks, reetmiseks, enesesarnaste alandamiseks.
Kui vaadata maailma poliitilist ajalugu, siis leiame sealt süsteeme, mis on üritanud end üles ehitada väga erinevatele inimeseksolemise aspektidele. Mitte ükski neist ei ole suutnud lahendada kõiki inimeste ees seisvaid probleeme ja mitte ükski neist ei ole vastu pidanud igavesti. Äärmuslikul vihal ja vägivallal seisvad korrad on osutunud sama ebastabiilseks kui ülimat ligimesearmastust eeldavad kooslused. Kõige paremini on toime tulnud süsteemid, mis aktsepteerivad inimest tema erisuses ja vastuolulisuses ning võimaldavad eneseteostuseks sobivaid elukaari võimalikult suurele hulgale oma liikmetele. See on ahnust ja võistlustahet õhutaval liberaalsel kapitalismil tõepoolest mõningal määral õnnestunud, kuid üldse mitte paremini kui solidaarsusele ja empaatiale tugineval põhjamaisel mudelil.
Ning siin ongi põhjust tagasi tulla küsimuse juurde, miks ikkagi ei ole iga rahvas väärt oma valitsejaid. Omadusi, mis võivad aidata inimesi otsustavatele positsioonidele, on väga mitmesuguseid ning see ei ole ainult hetke kontekst, mille põhjal selgub, kas juht peab olema kõvakäeline autokraat või tasakaalu otsiv liider. Need omadused settivad igas konkreetses kontekstis välja valikute abil, mida me teeme – aga, nagu mulle näib, mitte niivõrd meie valitud eesmärkide ja tegutsemissuundade kaudu, vaid just nende põhimõtete kaudu, mida me oleme nõus ühisasjade nimel ohverdama. Kompromisside kaudu, millega me suudame elada.
Ja nii võibki välja tulla, et teatud inimlikud omadused, mida me ei pea tingimata meeldivateks ega positiivseteks, hakkavad aitama inimestel saavutada oma muus osas täiesti normaalseid ja vastuvõetavaid eesmärke. Kui ühiskond tekitab olukorra, et näiteks ahnust mitte üksnes ei sallita, vaid lausa premeeritakse, siis soodustab see otse loomulikult inimeste muutumist ahnemaks, kui nad teistes oludes võib-olla oleksid olnud. Kui inimeste võimet üksteisega võistelda hinnatakse kõrgemalt kui nende võimet üksteisega koos töötada, siis võib arvata, et nende solidaarsustunne käib alla. Ja vastupidi. Võrrelgem organisatsioonikultuuriga: leidub juhte, kes eelistavad seljatagustele sosinatele ausalt näkku kritiseerimist, aga leidub ka selliseid, kes hindavad lömitamist ja truualamlikkust. Tihti jääb aga tähele panemata, et need kaks tüüpi ei toetugi täiesti erinevatele kaastöötajatele – suurem osa inimesi on teatud piirides võimelised mõlemaks käitumisstiiliks ja sõltub juhtidest, kumba nad toetavad. Sellest, mida me peame mõistlikeks mööndusteks, sõltub omakorda, millist tüüpi inimestel õnnestub esile kerkida. Ei, me ei ole alati väärt oma valitsejaid nendena, kes me ise oleme – aga me kasvatame neid halvasti, kui nõustume olulisemate eesmärkide nimel nende puudused maha vaikima.
