Robert Kurvitz: Sa võid minna, kui sa tahad
Ega sa ei pea siin koolis käima, Tallinnas on koole niikuinii liiga palju, võib-olla mõni teine neist on õigem sinu jaoks? Võib-olla on sinu jaoks puukool.
Ega keskkool ei ole enam kohustuslik. Teie olete nüüd täiskasvanud inimesed, võite minna, kui tahate.
Ega sa ei pea selle katuse all elama, poiss, paki asjad kokku, kui tahad. Sa oled nüüd täiskasvanud mees. Varsti pead niikuinii endale oma kodu leidma.
Ega me ei pea koos pidu panema, mees. Mul on sõpru nagu s***a!
Ega meie riigis on ülikoolihariduses niikuinii ületootlus, sa ei pea siin käima.
Kui sulle ei meeldi meil töötada, siis palun – mine! Kakssada tuhat inimest on ukse taga ootamas, nad viimane kui üks tahaksid siin töötada.
Ega see ongi tegelikult normaalne, ettevõtted tulevad ja lähevad. Sa võid endale alati uue ettevõtte teha. Kui sa tahad.
Ega mina olen selline inimene, et võta või jäta, beibi. Mine, kui tahad.
Ega sa ei pea tegelikult kunstnik olema, neid on niikuinii liiga palju selles riigis. Sa võid midagi mõistlikku ka teha oma eluga.
Ega kõik armastused ei jäägi kestma. Sa võid minna, kui sa tahad.
Tiks, tiks, Madara 20, kas on keegi Madara 20? Ära jumala eest siia tagasi tule, tüdruk. Jää sinna Iirimaale, sinusugune ilus tüdruk…
Ega sa ei peagi tegelikult arsti juures käima, kui sa oma aegadest kinni hoida ei suuda. See on vabatahtlik.
Ega ajad muutuvad ja inimesed muutuvad ka. Mine siis p***i, tüüp, kui sulle ei meeldi see värk, mida ma teen.
Ega sa ei pea tegelikult siin haiglas olema, sa võid, kanüül veenis, minema ka joosta, kui tahad. Keegi ei hoia sind kinni.
Ega sa ei pea tegelikult elus olema, sa võid ennast ära ka tappa. Kui sa tahad. Meil Eestis tapab ennast kogu aeg hästi palju inimesi ära.
*
See ei ole see, kuidas ehitatakse töötavat infrastruktuuri. Nii ei tule hea välja, see on meie oludes ebaefektiivne.
Kui inimene on osa kollektiivist, ootab ta oma südame salajas, et see oleks peale esmaste tööülesannete täitmise ka tema ordu, tema gild, ta partisanisalk. Kui su naine sind välja viskab, panevad tuletõrjejaoskonna poisid raha kokku ja organiseerivad sulle üürikorteri. Satud baarikaklusse, oled tappa saamas, aga näe! – sealt tulevad su santehnika-poisid, murtud piljardikiidega. Kunstikooli õppealajuhataja kutsub hapra psüühikaga tüdruku jutuajamisele; tüdruk on pool aastat puudunud, aga juttu tuleb järeleksamist ja psüühilisest heaolust, mitte koolist kinga saamisest. Nii ei viska ka baaridaam kell viis öösel nurgas tönnivat püsikundet tänavale.
On eesmärke, mille nimel üksikisiku minnalaskmine on õigustatud. Aga meil siin on aeg endale tunnistada: ei veremaagia, sotsialistlik vaimustuspuhang ega kosmosevallutusplaanid ole meid ilma välise sekkumiseta ühendamas, ikka on võõrvõimud püüdnud meil neid nähtusi juurutada, mitte meie ise. Iialgi ei sünni ühe piinatud eestlase mõistusest romaani, mis heidab varju üle XXI sajandi. See ei ole ega saa kunagi olema teleoloogilise eesmärgiga riik. Meie ettevõtmise nimi on ellujäämine. Ja me ei ole sellega hakkama saamas.
Optimism on sellises olukorras pool-kriminaalne. See on miski, mida võib endale lubada. Nagu veel paljusid teisigi asju, mida ma kartuses solvata batuudiomanikke ja oma motohuvilisele pojale mopeedi ostnud Nõmme lapsevanemat siinkohal üles ei loeks. Optimism on ühesõnaga privileeg.
Pessimism on seevastu progressiivne. Ja mitte ainult – ta on ka kohustuslik.
Enam ammu ei unista ma e-riigist, Kalevipoja tagasitulekust, eurost või ennenägematust transtsendentsest innovatsioonipuhangust, mille varjus mulle ust näidatakse. Kunagi ei ole Tartu ülikoolist saamas Tulevikuakadeemiat, kus vaimsed kosmosekadetid ööl ja päeval raketistarti drillivad. Eliitdiskursused jäävad Emajõe kosmodroomilt rahvusvahelisele vaimuorbiidile saatmata. Massiülikool – oleks seegi! Oleks kultuuripealinn, mis tükkhaaval pähe ei sajaks. Seda, et inimvaimu defineeriv oopus jääb seekord ette lugemata, oli juba siis aimata, kui ühtki neist andekatest ja ammu minnalastud kultuuritegelastest, keda ma tunnen, tähtaja lähenedes koos kultuuriministriga koori juhtima ei kutsutud.
Võib küll kalgilt kõlada, aga ma ei unista ka kodanikuühiskonnast, maagilisest päris-demokraatiast. Ära Tegemisest ja Ühtsest Eestist. Kas ma siis käin kõhu korisedes metsa all oluttölkkejä koristamas, NO99 etendusel vaimu kinnitamas, kui suur külm jälle Rovaniemi poolt üle laante tuleb, kui suvest saab sügis ja sügisest talv, kui tuju langeb allapoole Kroonlinna nulli?
Enam ammu ei kuula ma Arvo Pärti, ma kuulan Scootrit. Ei pühitse klaasist ja valgusest katedraale, tähistan mandunud töölisklassi üürikest, jõhkrat ja täielikult mõttetut viibimist planeedil Maa. Järjest enam – iga uksega, mis selja tagant sulgub – hakkab mulle tunduma, et mina olengi see riik ja mulle ei lähe korda need utoopia armetud aseained. Mina, nagu mitte keegi teinegi, ei ole nõus oma nahka nende eest turule tooma.
Poliitilised visionäärid, te ei suuda kahelehelist valimisplatvormigi kirjutada nii, et seda lugedes magama ei jääks. See lihtsalt ei kuulu teie kompetentsi, puudub vähimgi anne inimeste sütitamisel. Peaministri karisma on miinuskraadides, käsi aga amputeerib riigieelarve. Kui viletsust kuidagi õilistada ei suuda, siis ei ole vaja seda rõhutatult juurde toota.
Ma unistan sellisest riigist, kus igal teisel sammul ei peaks p***i minema.
Robert Kurvitz (25) on kirjanik ja muusik
