Me pole ju hoopiski üles ehitanud riiki, mis vastaks meie tänaste peamiste majanduspartnerite (Rootsi, Soome, Saksamaa) sisuliselt rahvuslikele-sotsiaaldemokraatlikele väärtustele. Eesti maksusüsteem on ju analoogne USA-le, kus miljonärist presidendikandidaat maksab vähema protsendi oma sissetulekust kui ta sekretär.

Eesti ei jaga EL tuumikriikide väärtust,et põllumajandus on Euroopa tsivilisatsiooni alus ja seepärast tuleb seda toetada kõrge tollimüüriga ja toetustega. See oli tollane välisminister T.H.Ilves, kelle hääl sai Siimanni valitsuses kaalukeeleks, et Eesti laseb vabalt oma maaelu laostada. Ja E.Ergma on avalikult kutsunud üles EL-s põllumajandustoetuste kaotamisele, mis on ka Reformierakonna ja IRL igivana poliitika.

Kui valitsuskoalitsioon tahaks siiralt olla solidaarne Euroopa Liiduga, siis lakmustestiks oleks siin, ignoreerides USA tahet, lasta oma vetesse ehitada uus Vene-Saksa gaasitrass, mis tooks suurt tulu nii meile kui ka Lääne Euroopale. Igaüks, kes saab aru termini "Peak Oil" tähendusest, taipab, et Vene gaas on õnnistuseks Euroopale. Eesti vaitsus on seni kindlalt EL strateegiliste huvide vastasel positsioonil.

Arusaadavalt oli kogu see variserlik tsirkus üles ehitatud ESM -iga liitumise õigustamiseks. Eesti võtab endale rumalalt üle miljardi euro suuruse kohustuse aitamaks välismaa panku. Seda olukorras, kus taasiseseisvusaja poliitilise eliidi poliitika tõttu on sündinud igal aastal 10 -12 tuhat last vahem kui nõukogude ajal ja kui siia liita veel majanduslikud emigrandid, siis on meie inimkaotused võrreldavad II maailmasõja aegsetega. Ning needki vähearvulised põlvkonnad peavad üles kasvama poolnäljas, sest vaesuses elavaid lapsi on meil täna 40-65 tuhat! Võrreldes meie ja meilt abisaava Kreeka pensione, muutub meel aga lausa nutuseks.

Valitsus tõstis oma pea peale kirve tingituna majanduslikust ebakompetentsusest. Pole juba viis aastat enam uudis, et Reformi-IRL poolt elluviidav neoliberalistlik majandusteooria on tegelikkusega vastuolus utoopia. Põhjuse, miks Eesti Reformierakonna poolt lubatud Euroopa viie rikkaima riigi hulka jõudmise asemel oleme langenud hoopis EL viie vaeseima sekka, ütles välja kaua aega Eesti Panka sisuliselt juhtinud M. Ross - kõik majandusmudelid,mida nad kasutasid, osutusid võrreldes reaalse majanduse toimimisega lausa kasutult vääraks. Rahanduskriisi vallandumist ei osanud valitsusega seotud neoliberaalsetest majandusekspertidest mitte keegi ette näha. Pole ka ime, sest nende teooria jargi, nagu seda väitsid ka mõned aastad tagasi Nobeli majanduspreemia saanud paar ameerika teadlast, on tänase rahandus- ja majanduskriisi tekkimine suisa võimatu. Kogu M. Laari ja S. Kallase ning nende tänaste jüngrite arusaam majandusest on osutunud väärõpetuseks!

Raha läheb musta auku, kes võidab?

Veel suurem rumalus oli viis, kuidas ESM läbisurumiseks Riigikohus eiras demokraatliku riigisüsteemi võimude lahususe phimõtet. Riigikohtul on demokraatlikus riigis võimalus öelda, kas ESM elluviimine on kooskõlas Eesti põhiseadusega või mitte. Mida võin mina tavakodanikuna arvata kohtunikest, kes ütlevad, et ligimest tappa ei või, ent kui see on mulle kasulik, siis võib küll? Täpselt nii toimis Riigikohus ESM-iga. Öeldi, et see selgelt riivab põhiseadust, ent selle asemel et punkt panna, hakati Feliks Edmundovitši "revolutsioonilise õiguse" traditsiooni järgides arutlema ESM-i kasulikkuse üle?! See funktsioon ei kuulu aga üldse demokraatlikus õigusriigis Riigikohtu pädevusse. Täiesti naljanumbriks muutus Riigikohus minu silmis siis, kui anti "eksperthinnang" tänase valitsuskoalitsiooni välispoliitikale.

Mis saab meie maksumaksjate ligi poolteisest miljardist eurost? Rahvuslikule majandusteooriale tuginedes pakun valja järgmise stsenaariumi: ESM koondab kokku ligi 800 miljardit eurot, millest lõviosa läheb Hispaania pankade lappimiseks ja laenuintressi madaldamiseks. Teisel pool pokkerilauda aga istuvad Londoni ja New Yorgi Veneetsia maffia (musta aadli) järeltulijad, kellele M. Thatcher ja R. Reagan kinkisid imerelva - Credit Default Swaps'i . Maakeeli ümberpanduna tähendab see kindlustuse liiki, kus naaber kindlustab teie maja ja saab kasumit siis, kui te maja maha põleb. See vastab vanale C. Chaplini poolt esitatud äriideele, et palgatakse poiss, kes teie aknad sisse loobib ja kohe saabub Charly ise täie klaasimisvarustusega.

Seega finantskeskused mängivad Hispaania põrumise peale ja ilmselt võidavad, sest nende jõud on 5 triljonit $. Sinna musta auku me raha lähebki. Valitsus laskis mööda normaalse võimaluse - viidates põhiseadusele kahetsusega loobuda ESM-ist. Seda poleks keegi meie vaesust ja väiksust silmas pidades pahaks pannud

Rahandus- ja sellest tulenev majanduskriis pole mitte mingi loodusõnnetus, vaid inimeste-eliidi endi poolt tekitatud reaalsus. Selle ületamiseks tuleb teha ei rohkem ega vähem, kui luua uus, teistel põhimotetel töötav rahandussusteem. Praegune nn. fiat rahasüsteem on põhimõtteliselt mäda ja lollus on eeldada, et mingisuguste ESM taoliste karkudega suudaksime süsteemsest kriisist valja komberdada. Kriisist eduka väljatuleku eelduseks on aga poliitilised otsused, mis muudavad Euroopa protektoriaadist taas maailmaajaloo tegijaks (subjektiks). See tähendab Euroopa föderatsiooni loomist Karl Suure impeeriumi analoogina. Rahvuslasena võin vaid südamest tervitada sellist arengut, sest see on ainus võimalus säilitada eesti rahvus 21. sajandil.

Samas oleks muidugi naiivne arvata, et Ameerika Ühendriigid laseksid tekkida Euroopa Ühendriikidel. Vastupidi, tehakse kõik selleks, et seda ideed põhja lasta. Ja selleks on talle otseseks abilisteks ka vasallid Eestis valitsuskoalitsiooni parteide näol. Reformierakond ja IRL teevad kõik selleks, et säiliks praegune ameerikalik neoliberalistlik mõttemall ja maksusüsteem ning välispoliitikas jätkuks ristisõda muslimite ja Venemaa vastu.

Kas hüperinflatsioon või maailmasõda?

Kes on siis täna Euro vastaste rännakute taga? Hoopiski mitte Hiina või Venemaa. Putin lausa toetab eurot. Rünnak tuleb ju Ameerika pankadelt, sest hingevaakuva dollari püsimise huvides on kasulik euro põhja lasta. Kreeka "üllatuse" aitas ju ette valmistada Goldman &Sachs. Presidendi rahandusalast kompetentsustaset ilmestab tema usk naiivsesse müüti kuritahtlikest geniaalsetest kreeklastest, kes olevat osavalt petnud Saksamaa ohmuvõitu panganduseksperte.

Meil on täna ees selge geopoliitiline valik: me võime jätkata senise valitsusega USA orientatsiooniga ning jätkata psühholoogilist sõda Venemaa vastu 1943.a. Goebbelsilt laenatud "argumentidega" ning matta raha palgasõduritesse ning Ämari lennuvälja. Julgeoleku tagamise asemel viib tänane poliitika vaid selleni, et me oleme muutnud Eesti tänaseks vaid potentsiaalseks sõjatandriks, mille üks ainuke taktikaliste tuumarelvadega "Iskanderi" patarei muudab inimtühjaks kõnnumaaks.

Teine võimalus on toetada tugeva Euroopa föderaalriigi loomist, mille visiooniks on ammu selgelt valjaöeldud Bismarcki mõte, et" ida pool meil vaenlasi ei ole". See tähendab rahu ja vastastikku kasuliku koostöötsooni loomist Lissabonist Vladivostokini. Me võime russofoobia hüsteeria õhutamise asemel öelda Venemaale aitäh Nõukogude Liidu lammutamise ja meile ilma ainukese ohvrita vabaduse kinkimise eest ning Soome eeskujul muuta Eesti jõukaks ja edukaks maaks.

Mandrieuroopa ilmselt riigistab pangasüsteemi ja liigub sotsialismi suunas. USA läheb vastassuunas. Tana on päevakorras kaks põletavat küsimust: kes maksab kinni rahanduseliidi poolt tekitatud kriisi kahjumid ja milline peab olema uus rahandussüsteem. Esimesele küsimusele näib juba, et ülekaalu saab rahandusmaffia plaan, mis näeb ette sisuliselt likvideerida keskklass, pannes löögi alla nende sissetulekud. Vaesemad on juba ammu purupaljaks kooritud. See tähendab muidugi sotsiaalseid rahutusi.

Maailma ajaloost võime ammutada teadmist, et seni on inimkond reageerinud taolisele kriisile kahe tegevusega - hüperinflatsiooni ja maailmasõjaga. Näis, kuidas nüüd reageeritakse.