Ülaltoodu ei ole muidugi mõeldud etteheitena meie andekaile heliloojatele,dirigentidele ja lauljatele. Nad  loovad meie välispoliitika tegijate nürimeelsusele kontrastselt särava tausta.

Eesti kui väikeriigi välispoliitika probleemid ja võimalused suurriikidega võrreldes on lihtsakoelised ja väheste valikutega.Tuleb vaid määratleda  välis- ja  julgeolekupoliitika eesmärk ning valida selle saavutamiseks optimaalseim geopoliitilise orientatsiooni variant.

Lihtne ja igav värk, mis ei nõua ei sädelevat mõistust ega üle maailma laialilaotuvat saatkondade võrgustikku, mis on hädavajalikud suurriikide mitmesuunalise peene diplomaatilise kunsti harrastamiseks. Meie välispoliitika nõuab vaid kübeke tervet mõistust ja ca 50 ametnikku (EW-s oli neid 48).

Eesti eesmärgis on kõik, vähemalt sõnades, üksmeelsed. Asetsedes geopoliitiliselt kahe suurriigi vahel, on meil julgeolekuks esmatähtis tagada sõbralikud ja heatahtlikud suhted nii Saksa- kui Venemaaga ning ammutada Hansa aja eeskujul maksimaalset kasu nende suurriikide vahelisest rahust, läbikäimisest ja kaubandusest. Täpselt nii, nagu seda täna meie naaber Soome teebki.

 Valikuvõimalusi on meil vaid kolm: Saksamaa EL tuumikriigina, Venemaa ja USA. Näib, et siin polegi nagu millegi üle tõsiselt arutleda. Minu arusaama järgi on ülekaalukalt parim variant Soome eeskujul orienteeruda Saksamaale.

Tõsi, kuna ligi kolmandik meie riigi elanikkonnast on venekeelsed ja -meelsed, võib tulevikus nende huve esindava partei tekkimisega tõusta päevakorda arutlusteemana ka Venemaa orientatsiooni eelised ja miinused.

Kolmas võimalus, panustada ookeanitagusele hääbuvale üliriigile, on strateegiliselt ehe lollus, mis välistab meie eesmärgi täitmise. Ja ometi on Eesti võimueliit osanud teha just kõige halvema valiku.

USA orientatsiooniga oleme me Venemaaga valinud mitte rahu, vaid sõja tee. Politikaanid, kes kinnitavad, et Eesti olevat teinud kõik omalt poolt sõltuva idanaabriga heaks läbisaamiseks, kas valetavad või on ebakompetentsed. Kuni USA eliidi eesmärgiks on unipolaarne maailm, on nende peamiseks geopoliitiliseks vaenlaseks Venemaa. Seda toonitas hiljuti ka vabariiklaste presidendikandidaat Mitt Romney, kelle loogika lähtub anglo-ameerika geopoliitilise koolkonna ühe rajaja ja suurkuju sir Halford Mackinderi üldtuntud teesist, et Venemaa südamaa on „maailmaajaloo telg”. See, kes kontrollib Venemaa südamaad, kontrollib ka Maailmasaart ( Euroopa, Aasia ja Aafrika kontinendid). Viimase kontrollija aga valitseb maailma.

Asetades meid USA poliitika kiiluvette, on Eesti võimueliit esitanud geopoliitilise väljakutse Venemaale, millele üha tugevnev suurriik muidugi vastamata ei jäta. Nii on  Eesti enda valitsuse poolt organiseeritud riigile potentsiaalselt eksistentsiaalne julgeolekuoht, mida ei saa tasakaalustada soovmõtlemisega Venemaa peatsest lagunemisest. USA ei taga meie julgeolekut, sest nende rahvuslikes huvides ei ole riskimine ennasthävitava tuumasõjaga Venemaaga tähtsusetu Eesti pärast.. Meie tipppoliitikud ei ole põrmugi targemad paanikas oma lipsu närivast Shaakashvilist, kes alustas sõda,  jäädes uskuma ameeriklaste bluffi.

USA huvi ja osavõtt Eestist väheneb tulevikus veelgi, sest põhiline tähelepanu ja ressursid on otsustatud  järgnevaks kuuekümneks aastaks suunata India ja  Vaikse Ookeani-Aasia regiooni.

Eesti tänane välispoliitiline kurss ei ole kahjulik mitte ainult meie julgeolekule, vaid ka meie  rahakotile. Euroopa majanduseliit näeb täna USA-st  imporditava rahanduskriisi tagajärjel tekitatud majanduskriisist väljatuleku peamiseks reaalseks teeks Putini poolt 2010.a. pakutud

osavõttu  Venemaa moderniseerimisest.  See avab Euroopa kapitalile vaba ruumi ja turu kuni Vladivostokini. Samas on USA huvides välistada nii Venemaa kui ka Euroopa Liidu arvestatavat tugevnemist ja USA on seepärast ka EL ja Venemaa vastastikku kasuliku majandussidemete ja kaubanduse vastu. A.Ansipi valitsus juba ohverdas Eesti majandushuvid,  blokeerides Vene-Saksamaa gaasijuhtme ehitamist meie vetesse. Senise poliitika jätkumise korral ei saa jõukusest ja Soomele järelejõudmisest juttugi olla, sest kui ENSV ajal oli Soomes SKP ühe elaniku kohta 1,4 korda suurem kui meil, siis täna on see 1,9 korda suurem!

Eesti välispoliitika tegijad on ilmse käki kokku keeranud. Meie võimaluseks oleks üritada üles ehitada rahvuslikul maailmavaatel põhinev partei, mille poliitika aluseks on Eesti rahvuslikud huvid. Meil läheks vaja poolsada noort ja geopoliitiliselt haritud inimest, kes vahetaks välja üüratult kulukaks ja suureks  paisutatud bürokraatiamasina, mis Välisministeeriumi sildi all kujutab endast üle maailma tegutsevat ja ainult kahjumit tootvat kinnisvarafirmat.