Sada miljonit ohvrit
Kommunismiohvrite mälestusmärgi avamine
teisipäeval Washingtonis oli kahtlemata
tähelepanuväärne sündmus.
Võib arvata, et
ka paljud USA pealinna külastavad eestlased leiavad üles tee selle
väheldase, tõrvikut hoidva naise kuju juurde, mille postamendile on
kantud ingliskeelne pealdis “Enam kui sajale miljonile kommunismiohvrile
ja neile, kes armastavad vabadust”.
See on tagasihoidlik
monument, mille asukoht pole küll kaugel Ameerika parlamendihoone
Kapitooliumi künkast, ent siiski ühel suhteliselt
väheütleval ristmikul. Kolmapäevasest Washington Postist
võib lugeda, et samba rajamise eestvedajad loobusid liiga prominentset
paika taotlemast, sest see vajanuks “monumentaalset
lobitööd”.
Vaatamata pompöössuse
puudumisele – kuid võib-olla ka just seetõttu –
on teises ilma otsas paikneval kujul eeldusi saada Eesti inimestele omaseks.
Ühelt poolt toetas Eesti valitsus selle valmimist rahaliselt. Panus ei
olnud küll väga suur, 5000 dollarit ehk veidi üle viie
protsendi 950 000 dollarisest maksumusest. Teiseks tuletab monument
meelde, et eestlased polnud kannatustes üksi. Iga Siberisse
küüditamiseks loomavagunisse aetud kaasmaalase kohta leidub Ukrainas
nälga surnud talunik, Katõni metsas mõrvatud Poola ohvitser
või Kampucheas punakhmeeride poolt raudnaelaga tapetud
kooliõpetaja. On sümboolne, et geograafiliselt kauge
mälestusmärk avati kaks päeva enne seda, kui taas meenutame
juuniküüditamise ohvreid.
Ning olgem ausad, maailmas ringi
liikudes kohtab tegelikult vähe neid memoriaale, mis eestlase hingele
oleksid nii lähedased, et nende konteksti poleks vaja eelnevalt uurida ja
mõtestada. Ühe tähise lisandumine maailmapoliitika olulises
keskuses vähendab me jaoks mingil määral seda sümbolite
defitsiiti, mis vaevab isegi Tallinna. Siin on mitmeid olulisi
mälestusmärke ja kujusid, ent ikka veel puudub see üks, mis
koondaks eneses puhtalt ning jõuliselt Eesti vabaduspüüdlused
läbi aegade.
Ameerikas on väga palju monumente ning
nüüd avatu ei võistle tähelepanu pärast
näiteks Vietnami sõja memoriaaliga. Samas elab USAs väga palju
inimesi, kelle jaoks pole kommunism ainult ajalehest loetud nähtus, vaid
nad ise või nende pere on kommunistlikku “paradiisi” oma
nahal tunda saanud. Seepärast ei jää mälestusmärk
kindlasti ainult Euroopast või Aasiast saabuvate külaliste
huviobjektiks. Pole ka üllatav, et president Bush pidas vajalikuks
mälestusmärgi avamisel ise osaleda ja kõne pidada; muu hulgas
andis see võimaluse seostada aastakümneid kestnud külma
sõda, saavutatud võitu ja kommunismi kokkuvarisemist Euroopas
teise sõjaga, mida USA administratsioon praegu suurte raskustega
peab Iraagis ja Afganistanis. Just selles võtmes käsitles Bushi
osalust mälestusmärgi avamisel ka Ühendriikide
ajakirjandus.
Poliitiliselt kahandab kommunismiohvrite memoriaal USA
pealinnas kindlasti nende legitiimsust, kes tahaksid mäletada
kommunismist peamiselt Nõukogude vägede triumfi Berliinis ja
Juri Gagarini kosmoselendu. Seda mälestusmärki eirata on neile
tülikam kui näiteks Tallinna okupatsioonimuuseumile käega
lüüa.