Paraku on seal enamasti jäänud kõlama just traditsioonilise teaduse anatoomilistele erinevustele tuginevad seletused. Suuremalt jaolt keskenduvad need inglise filosoofi Herbert Spenceri (1820–1903) “sotsiaalse darvinismiga” seostatud teooriale. Lihtsustatult öeldes põhjendab see — ja seda kordavad tihtipeale kooliõpikud — meeste domineerimist naiste üle põllumajanduskultuuris vajalike eelistega. Väidetavalt kujunes meeste ülevõim välja tänu suuremale musklijõule, mis tõstis mehed keskmesse jahipidajate, sõdijate ja kodu kaitsjatena. Naised olid seevastu hõivatud passiivsete rollidega, nagu paljunemine ja korilus. Aktiivsemad rollid arendasid väidetavalt ka meeste intellekti. Spencer vermis fraasi “tugevamate ellu jäämine” kui sotsiaalteaduste vaste Darwini bioloogilisele käsitlusele loomulikust valikust, pakkudes välja, et inimeste võitlus ressursside pärast tuleneb nende loomusest.

Sedalaadi teooriad viisid järelduseni, et mehi sõdadesse, vägistamistesse ja teistesse domineerimise vormidesse viiv käitumine on loomulik, sest tagab sobivamate ellujäämise inimevolutsioonis. Vastukaaluks esitab Austria päritolu õpetlane Riane Eisler (snd 1937) oma 1989. aastal ilmunud raamatus “Karikas ja tera” (“The Chalice and the Blade”) arheoloogilisi, antropoloogilisi, aja- ja usundiloolisi ning muid tõendeid, mis kõnelevad teistsugusest ajaloost, kus mehed ei domineeri naiste üle ega vastupidi.

Enamik tänapäeva teadlasi on seisukohal, et sotsiaalsed rollid ja identiteedid pole loomulikud või olemuslikud. Pigem on tegu konstruktsioonidega, mis arenevad ja muutuvad aja jooksul inimeste omavahelise suhtluse kaudu. Maskuliinsus ja feminiinsus ning soorollid niisiis pole loomulikud, püsivad ega muutumatud omadused, vaid nad voolavad ning neid võib käsitleda hoopis tihti nii hapra identiteedi ressurssidena.

Kõige selle taustal tekitab hämmingut, et hoolimata sooidentiteedi voolavusest näib ühiskonnas olevat lisaks soorollidele kinnistunud arusaam sugudevahelisest tasakaalust sotsiaalmajanduslikus sfääris. Seda võib käsitleda soovina tagada stabiilsust ja turvatunnet — seda ka ühiskondliku stagnatsiooni hinnaga. Kuid see ei tähenda, nagu selles vallas probleeme ei oleks. Nende eitamine ei tee neid olematuks, vaid suigutab ühiskonna mugavasse unne, selle asemel, et katsuda end analüüsida ja riskida ühiskonnasisese konfliktiga.

Turvatunde ja kindluse tagamine segadusttekitavas ühiskonnas samastatakse võrdsuse ja õigluse tagamisega. See omakorda tekitab soovi uurida ka tundlikke ja isiklikke teemasid — näiteks soovaldkonnas. See viib loogilise konfliktini. Inimesed soovivad tundlike küsimuste avaliku arutamise asemel ühiskonnalt turvalisust ja kindlust ning tunnevad hirmu harjumuspärase maailma lagunemise ees. Seistes vastamisi teiste ühiskonna liikmetega ja kõrvutades end nendega, võidakse end avastada ebasoovitavas positsioonis. Karm reaalsus ei pruugi ühtida inimese enesekuvandi ja -hinnanguga, mistõttu käivitub alateadlik kaitsemehhanism — keeldumine liigitada end mingisse homogeensesse gruppi –, mille taga on hirm sildistamise ees.

Selline olukord on Eestis iseloomulik just soolise võrdõiguslikkuse küsimuses. Mitte ainult Eesti ühiskonna meessoost pool ei pea seda kitsaskohta ebaoluliseks, ka suur hulk naistest arvab nii ega näe probleemi. Näiteks 37% naistest arvavad, et mehed ei peaks nõustuma nii madala palgaga kui naised, ning paljud Eesti mehed ja naised ei pea naiste osakaalu suurendamist poliitikas oluliseks. Seistes silmitsi ebamugavust tekitavate faktidega, nagu palgalõhe, peetakse seda statistikaveaks ning öeldakse, et sotsiaalteadlased eesotsas feministidega leiutavad probleeme.

Mingil määral võib selle põhjuseks olla inimeste soov kaitsta oma isiklikku positsiooni. Loomulikult tahetakse sulgeda kõrvad juttudele naiste kehvast olukorrast. Seda isegi juhul, kui seda isiklikult tunnetatakse, sest samal ajal rõhutatakse isiklike valikute olulisust ning kohustust võidelda oma õiguste eest ise. Lisaks varjutab temaatikat, selle rahulikku ning sisulist käsitlemist soolise diskrimineerimise vastu võitlejate diskrimineerimine. Neid sildistatakse hälbivaiks, ühel juhul koguni “frigiidseks valvefeministiks”, mis ei ole ihaldusväärne kuvand ja millega vaid tugevaimad toime tulevad.

Mida siis ette võtta? Kas jäädagi kartma “soo-kolli” ja palgalõhet? Noore sotsioloogina usun, et jaanalinnu mängimine ei aita tegelikkuses mitte kedagi. Mõistlikul, aga kindlal viisil saab esile kutsuda muutusi nii endas, kogukonnas kui ühiskonnas, et jõuda soovitud tulemuseni ja öelda lahti kammitsevast sildistamise hirmust. Tõsi, muutused ei ole kindlasti kõigi poolt tervitatud ja oodatud, kuid ainult nende kaudu saame hakata pürgima olukorra poole, kus poolt elanikkonda 21. sajandil enam ei loeta “vähemuseks”.

Sandra Horma on Tallinna Ülikooli Üliõpilaskonna volikogu spiiker.