SERGEI STADNIKOV: Araabiamaailma juutide rahvuslikust eneseteadvusest
Tihtipeale oponeeritakse mõistetele „palestiinlased" (pärineb etnonüümist „vilistid) ja „Palestiina" (toponüümina esmakordselt ametlikult kasutusele võetud Rooma võimude poolt) osutusega araabia keelele ja kultuurile, mis hõlmavad enam kui paarkümmend riiki.
Järelikult on palestiinlaste näol tegu hoopis konkreetses geopoliitilises ruumis elavate araablastega (valdavalt moslemitega). Säärane argumentatsioon on osaliselt kindlasti õigustatud, kuid ometigi ainult osaliselt. Teisalt jällegi nimetati mõnevõrra kurioosselt briti Palestiina mandaatalal (1920-1948) kõiki sealseid elanikke palestiinlasteks. Araablasi, juute jt.
Lisaks võib näituseks viidata mitmele erinevale saksakeelsele riigile, rohkearvulistest hispaaniakeelsetest maadest rääkimata. Minu jaoks mõnevõrra tõsisem vastuväide seisneb hoopis teiselaadilises argumendis: ajalooliselt seostuvad praeguse Palestiina omavalitsuse aladel ja Iisraeli poolt okupeeritud või annekteeritud aladel elavad araablased suhteliselt nõrgalt ühele rahvusele vähemalt mitteametlikult esitatavate „põlisuse" kriteeriumidele. See tähendab, 60-70 aastat poliitilisi vapustusi ei kujunda veel iseenesest ühte omanäolist rahvast. Kordan veel üle - minu meelest on säärane vastuväide teataval määral õigustatud.
Miks aga ainult teataval määral? Kõigepealt kulgevad tänapäeval kõikvõimalikud usulis-etnilis-sotsiaalsed protsessid palju kiiremini, kui veel enne II Maailmasõda. Teiseks ja mis peamine, palestiinlaste rahvuslik identiteet ei kujunenud aegamööda Lõuna-Süüria ja Transjordaania sisemiste protsesside tagajärjel, vaid vastusena Iisraeli Riigi rajamisele valdavalt araablaste poolt asustatud alale. Peamiselt kahe Araabia-Iisraeli sõja (1948-1949; 1967) tagajärjel praeguseks ligi kolme ja poole miljoni suuruseks laienenud palestiina põgenike ja nende järeltulijate kooslus eneseteadvust eelkõige mõjutabki mälestus-igatsus kaotatud kodumaa järele. Mille röövisid väljast sissetulnud vaenlased. Viimased on vaja välja peksta iga hinna eest.
Olukord sarnaneb muide üsna palju massiivsele juudi immigratsioonile mandaatalale eelnenud meeleoludele: maa tuleb nö välja lunastada kõigi vahenditega, kaasa arvatud, paraku loomulikult, vere hinnaga. Kusjuures võrreldes enamiku teiste oma araablastest suguvendadega, on paljud palestiinlased omandanud mitmeid endale kasulikke teadmisi-kogemusi ajalooliselt tingitud oluliselt tihedamast läbikäimisest eurooplastega. Mitmes mõttes üksjagu Iisraeli-Palestiina araablasi sarnaneb hariduselt ja mentaliteedilt sealsete juutidega. Võrreldes teiste araablastega on palestiinlased keskmiselt haritumad, neid nimetatakse mõnikord tagaselja isegi „araabiamaailma juutideks".
Tähelepanelikum lugeja ehk juba märkas minupoolset üleminekut „palestiinlaste" terminile. Miks ometigi? Minu arvates toimub juba aastakümnete vältel tõepoolest vägagi erilaadse etnilise koosluse konstitueerumise protsess, nö rahvuse tekkimine. Nähtus kui niisugune on kinnistatud ühise ajaloopärimusega. Viimasega võib nõustuda või mitte, kuid just eeskätt see eristab palestiinlasi näiteks samuti araabiakeelsetest egiptlastest. Kusjuures nende teadvust mõjutas otsustavalt, võib öelda lausa katalisaatorina, põlisvaenlane - sionistlik rahvuslik-sotsialistlik-religioosne liikumine. Mõlema poole radikaalsus on tõusnud tasemele, mis oma kompromissituselt ületab isegi iiri, baski, tšetšeeni, albaania separatistlikke liikumisi.
Leppimatu ideoloogilis-relvastatud vastasseisu jooksul on otsustavalt tugevnenud ohjeldamatu relvastumise tahe; mõlemad pooled püüavad pidada läbirääkimisi jõupositsioonilt; just relvajõududes nähakse oma julgeoleku kindlaimat tagatist. Puudub elementaarne vastastikune usaldus.
Kõiki asjaolusid arvestades olen ma ülimalt pessimistlikul positsioonil võimaliku (tingliku) kokkuleppe suhtes. Paradoksaalsel kombel on mõlema poole nõudmised ometigi sarnased - kui Iisraeli seadusloomes on ülitähtsal kohal kõikide juutide „Tagasipöördumise seadus", siis eelkõige palestiina põgenike tagasipöördumise küsimus on otsustavalt torpedeerinud kõik rahulepped vaenupoolte vahel.
