Asjalood on minu meelest hoopis keerulisemad ja samal ajal ka lihtsamad: tegelikult ei ole talle meie kitsarinnaliste võimude poolt seni veel annetatud igati väljateenitud ordenit. Nagu, muide, ka mulle, ruttan nördinult kinnitama. Kujutage vaid ette neid Vanemuise teatris korraldatud pidulikul vastuvõtul patseerivaid nö Ordenträger´eid  ja Ordenträgerin´neid ehk teisisõnu ordenonostsev. Paraku nii mõnedki dekoreerituist (omaaegse ajaloolasest  kolleegi, faleristist staabikapteni Rein Helme lansseeritud imeilusa määratluse järgi) on saanud selle au osaliseks, no kuidas seda küll delikaatsemalt väljendada... --  ühesõnaga, leti alt. Ja säärane ülekohus, pluss loomulikult sotsiaalsed probleemid, ilmselt viisidki kodanik Madissoni meeleheitliku poliitilise akti kavandamiseni.

Või võtame näituseks tuntud kirjamehe Andrus Kivirähu. Juba mõne aasta eest dekoreeriti teda Valgetähe V klassiga; seega jätkub mehele arenguruumi veel kuhjaga. Ta käis küll aumärki vastu võtmas, kuid puhtperekondlikel põhjustel ei saanud osaleda EV pidulikul vastuvõtul. Lõppkokkuvõttes ei ole sel ka erilist tähtsust, sest kõige hinnalisem - orden -- on ju käes! Andrus pani ordeni rinda, võttis pitsi viina ning jälgis  soojas pereringis (kas tõesti vaimustunult?!) telekast nn pingviinide paraadi. Väärikast kutsest ilma jäetud kadestajate halvustavas kõnepruugis ei maksa viimast asjaolu lugupeetud lugejatel südamesse võtta.  Kuid ei tasu arvata, nagu oleks loominguliselt superviljaka humoristi elu mingi meelakkumine -  Keskerakonna  Tallinna-võidust alates üritab ta põlislinlasena (siin ei ole enam mingit nalja, põlisus on väga tõsine asi!) kohaneda eluga okupatsiooni tingimustes. Soovigem siis talle jõudu ja meelekindlust sel okkalisel enesesotsialiseerimise teel! 

Võib õigustatult küsida, kas ei näri mind äkki väike kadeduseussike lojaalselt-edukate äramärgitute suhtes. Loomulikult närib pidevalt ja aeg-ajalt lausa saeb nagu kreissaega! Näiteks küsisin  kord oma healt kamraadilt Aivar Viidikult: "Kas ma isegi mingit Valgetähe medalikest ei vääri?!". "Muidugi väärid, tuiad ringi nagu mingi medalita munas kana," kostis ta, "aga kahjuks  ma ei saa seda sulle annetada".

No jah, aumärkide statuudi järgi ei saa mind paraku selle medaliga dekoreerida. Teoreetiliselt saaksin pretendeerida vaid „Maarjamaa Ristile" (ehk teisisõnu „Das Marienlandkreuz") (Põhjus on selles, et hr. Stadnikov on Venemaa kodanik - Toim.). Kuid antud tunnustus on oi-oi-oi kui haruldane! Ja ülev. Risti saamiseks tuleb mul veel tublisti pingutada. Kui teenin välja, siis ostan selle tarbeks spetsiaalse pintsaku. Kuid vähemalt härra Madissoni võiks ikkagi kõige kiiremas korras esile tõsta.  

Kui nüüd aga fantaseerida kõige ülevamatest aumärkidest, siis sooviksin küll ehtida oma rinda Uganda ekspresidendi Idi Amini asutatud „Briti Impeeriumi Alistaja Ordenit". Hm... Teisalt jällegi, Kesk-Aafrika Impeeriumi keiser Jean-Bédel Bokassa olevat kuulu järgi oma valitsemise ajal samuti välja nuputanud mitmeid hästi põnevaid aumärke.  

Lõpetuseks soovitaksin austatud lugejatele mitte laskuda eufoorilisse paanikasse ning säilitada meelekindlus: head vabariigi aastapäeva, härrased!

P. S. Aastate eest pajatas aulik krahv Helme mulle igati õpetliku loo. Nimelt pani ta  Pariisi linnavalitsust külastades tähele ühe kohaliku kõrge munitsipaalametniku pidevalt aupaklikkusest kühmus selga ning truualamlikult irevil hammastega  avatud suud. Rein kommenteeris antud kurioosumit teatava irooniaga, kuid ometigi tõdes lõpetuseks kuidagi  filosofeerivalt: „Nojah, parteiline pugeja, kuid „Auleegioni" rosetike siiski ehib tema pintsaku revääri. Aga Teil, Monsieur Stadnikoff, ei ole veel ühtki aumärki". Ja lugupeetaval oli kahjuks totaalselt õigus.