Sergei Stadnikov : Jalgpall mandub!
Varsti lõpeb aasta tähtsaim spordisündmus - Lõuna-Aafrika Vabariigis korraldatud jalgpalli MM. Tulemuste üle arutletakse veel väga kaua, mina aga analüüsiksin selle geniaalselt lihtsa, demokraatliku, populaarseima ja samal ajal ka keerulise mängu mõningaid varjukülgi. Peaaegu kõik nad on seotud ajast ja arust jäigastunud reeglistikuga.
Jalgpalli vaadatavuse edasise tõstmise ning elementaarse õigluse huvides tuleks sarnaselt hokile-korvpallile täpselt fikseerida puhas mänguaeg, vaieldavate olukordade -- eelkõige penaltite määramise puhul - oleks kohtunikul õigus kasutada videokordust (nagu näiteks hokis) jne. Kohtunike rohked saatuslikud vead lihtsalt sunnivad säärase karjuva ebaõigluse vastu midagi kardinaalset ette võtma. Kõigepealt tuleks asutada, sarnaselt professionaalsete jalgpallurite ühendustele, hästi tasustatud elukutseliste kohtunike institutsioon. Proffide mängu peaksid vilistama samuti profid. Vastasel korral võib põrmustuda paljude inimeste töö ja vaev! Otsesele majanduslikule kahjule lisaks.
Tavaliselt oponeeritakse võimalikele uuendustele viidetega jalgpalli igipõlisele konservatiivsusele, mis lihtsalt välistavat kõik põhimõttelised muutused kui sellised. Tõepoolest, nüüdisaegse jalka reeglid mõeldi välja juba 1863. aastal Inglismaal, aga... Klassikalise hollandi totaalse jalgpalli stiilis oponeerin põhimõtteliselt - maailm meie ümber muutub, ümbritsev elu muutub, inimesed võitlevad poliitiliste, majanduslike, sõjaliste jne vahenditega oma õiguste eest, kuid jalgpall (sic!) peab millegipärast inimkonna arengust maha jääma. Objektiivselt võttes ajab niisugust liini eeskätt FIFA šveitslasest president Joseph Blatter (s. 1936), kelle meelest on jalgpall just eriti suurepäraselt täiuslik oma algses igihaljas autentsuses ning mängureeglite muutmatuses. Kuid küsigem, mis siin siis nii head on?! Ehk peaksid näituseks Blatteri kodumaal veel kehtima sajandivanused seadused? Või peaksid ameeriklased loobuma mitmesajast konstitutsiooniparandusest? Elu muutub või isegi täiustub, kuid jalgpallile see millegipärast pea üldse ei laiene! Muide, blatterlikku alalhoidlik-obskurantlikku hoiakut olen hoomanud ka mitmetes kohaliku jalgpallipaša Aivar Pohlaku (s. 1962) otsekohestes väljaütlemistes.
Blatteri positsioon rajaneb minu arvates järgmisel printsiibil: FIFA tulud on üle kõige, mida rohkem igasugu emotsioone - seda suuremaks kasvab tulu. Need ongi (sic!) tema põhieesmärgid. Presidendi toetajate argumentatsioon on tihtipeale lausa hale, peamisteks on järgmised: vead ja sohitegemised kuuluvad nö elu juurde, järelikult tuleb nendega kui möödapääsmatusega mõningaste mööndustega leppida; videokordused ja puhta mänguaja fikseerimine põhjustaksid aga mänguaja liigse venimise (huvitav, kas nii sageli murul etendatavad veiderdamised mängu ei venitagi?!) jms.
Miski ütleb mulle, et maailmameistrivõistluste lõppedes ei ole tippjalgpall enam endine - valitsevatel võimuritel tuleb jätkuva kriitikatulva mõjul aegamööda sisse viia üha rohkem täiendavaid/täiustavaid muudatusi. Vastasel korral hakkab jalgpall kui fenomen toimima väljaspool FIFA-t. See 19. sajandi mäng peab lõpuks hakkama vastama 21. sajandi väljakutsetele! Heaks eeskujuks on muide hoki, kus uuendusi juurutatakse palju kiiremini ning hoki populaarsus on sellest ainult suurenenud. Muide, hokiga võrreldes on jalgpall juba immanentselt keerulisem mäng...
P. S. Lisandusi minu ideaalsele jalkale: puhas mänguaeg, kaksteist meest väljakul, võib teha kuni kuus vahetust, lisaks saab väravavahti eraldi välja vahetada varuväravavaht (seega kokku seitse võimalikku vahetust).
