Sergei Stadnikov : Kired venekeelse riigigümnaasiumi pärast

Üha enam kerib tuure järjekordne valimiseelne skandaal – haridus- ja teadusministri Tõnis Lukase (parteiline kuuluvus IRL) kava viia lõpule rahvuslaste radikaalne haridusreform.

Viimane peab tipnema 60%-se eestikeelse aineprogrammiga venekeelses riigigümnaasiumis. Teatavasti ei meeldi see plaan pehmelt öeldes väga paljudele mitte-eestlastele. Viimasega seoses korraldati hiljuti spetsiaalne konverents “Vene kool Eestis”, kus arvustati teravalt valitsuse poliitikat. Loodi ka ülevabariigiline “Vene koolide nõukogu”. Näiteks “Avatud Ühiskonna Instituudi” 2008. aastal tehtud küsitluse kohaselt toetas Lukase juhitud muudatusi vaid 10% vastanuist.

Viimasele vastukaaluks üritab Lukas luua venekeelse hariduse probleemide tarbeks spetsiaalse konsultatiivnõukogu, mille ametlikuks eesmärgiks oleks eelkõige valitsuse reformi õige lahtiseletamine nö üldsusele. 22. septembril Lukase organiseeritud nõupidamisest võtsid osa näiteks härrad Sergei Metlev, Jevgeni Krištafovitš, Evhen Tsybulenko jt. Viimase osalus tundub mulle eriti olevat täis tähendusrikkaid endemärke: nimelt esitas mõne aja eest just härra Lukas härra Tsybulenko kodakondsuse saamise vääriliseks kandidaadiks. Iseenesest mõista, eriteenete eest. Soov rahuldati ja uued teemakohased vastuteened ei jäänud teps mitte tulemata.

Tõsi küll, suurem osa kutsutud venekeelse elanikkonna esindajatest loobus viitega kiiretele asjatoimetustele kohtumisest ministriga. Toetudes oma elukogemustele võin kinnitada - meil väljendab sääraselt sõnastatud äraütlemine tavaliselt soovi maksimaalselt turvaliselt kõrvale hiilida võimalikest kompromiteerivatest situatsioonidest, üritustest või isikutest. Nii ei ilmunud kohale näiteks järgmised igati väärikad inimesed: David Vseviov, Valeri Kalabugin (lubas saata oma esindaja), Aleksandr Dusman, Rita Juhanson jt. Eks vaatame, kes ja kui palju hakkab vastloodud institutsiooni töös osa võtma. Ja mis kõige huvitavam, kuidas?

Vahepeal väljendas hr Metlev oma 27. septembri Delfi usutluses täit veendumust Tallinnas asuva ja Moskvast rahastatava “Inimõiguste Teabekeskuse” otseses osalemises konverentsi “Vene Kool Eestis” töös. Eeskätt ürituse finantseerimise kaudu. Antud arvamusavaldus tundub mulle olevat sedavõrd põhimõttelisena, et see lausa nõuab faktidel fundeeritud tõestust. Muidu võib kogu kupatusele isegi ametliku käigu anda… Esialgu aga avaldas “Inimõiguste Teabekeskus” käesoleva aasta 28. septembril nördinud pressiteate, milles eitatakse omapoolset konverentsi rahastamist. Keskus muidugi jälgib suurima huviga “Vene koolide nõukogu” tegevust, kuid ei juhi selle tegevust. Konverentsil esinesid inimõiguslased vaid ekspertitena.

Ja lõpetuseks küsigem: kas rahvuslastest koolireformijad ikka elavad reaalses, mitte aga iseendale meelepäraseks väljamõeldud fantoommaailmas? Kas ministri nõupidamisele tulnud isikute arvamusel on mingitki olulist kaalu venekeelsete inimeste seas (kaasa arvatud noored)? Leian, et siiski mitte. Minu hinnang ei põhine ainult netikommentaaridel, vaid ka täiesti adekvaatselt esinevate riigile lojaalsete inimeste (mitte anonüümsel) arvamusel. Muide, nõukogude stagnaajal omandas Tõnis Lukas emakeelse kõrghariduse…

P. S. “Inimõiguste Teabekeskuse” tegevusele on oma heakskiidu andnud ka siinsed ametivõimud. Massmeedia andmetel rahastavad seda erinevate riikide (peamiselt Lääne) saatkonnad ja inimõiguste organisatsioonid, näiteks Saksamaa, Hollandi, Taani, Venemaa jne.