Tagantjärele veidi targem olles küsigem: kas eksisteeris tollal mingisugune alternatiiv näiteks euroopavälisest türgi tööjõule? Variante muidugi oli, näiteks idasakslaste veelgi intensiivsem kaasamine liitvabariigi sõjajärgsesse ülesehitamisse. Kõikide, eelkõige muidugi materiaalse stimuleerimise, vahenditega. See taktika osutus praktikas muide üsnagi efektiivseks, kuid siiski võinuks olla palju edukam. Samuti praktiseeriti stalinistlikus Rumeenias elavate saksakeelsete inimeste vabaks ostmist (seitsmekümnendate aastate keskpaiku kõikus riikidevaheline poolametlik taks 3000 – 10000 DEM vahel; muuseas, omaaegse saksa marga ostujõu järgi suur summa). Elamist ja tööd Saksa Liitvabariigis võinuks laialdasemalt reklaamida nii Ibeeria poolsaarel kui ka Balkanil, viimase puhul hoolimata natsi-Saksamaa julma okupatsiooni mälestustest. Ka näiteks Nõukogude Liidu suunal ei kasutatud ära kaugeltki kõiki potentsiaalseid võimalusi. Jne.

Kuid miks just värvatud türklasi (praegu u. neli miljonit) tuli liitvabariiki sakslaste endi järel kõige arvukamalt? Minu meelest mängisid siin tähtsat rolli Teise maailmasõja kogemused ning geopoliitilis-sõjaline koostöö Saksamaa ja Türgi vahel 19. saj. lõpus ja 20. saj. esimesel veerandil. Pealegi leppisid türklased alguses kõige tagasihoidlikumalt tasustatavate töökohtadega, nagu näiteks ehitusel, koristustöödel, liinitööl jms. Ajapikku suhtumine muidugi muutus ning nüüd juba eelistatakse tihtipeale (loomulikult mitte alati) lihtsalt vegeteerida sotsiaalse hoolekande toel. Tolleaegses saksa ühiskonnas prevaleeris mingi ebamääraselt optimistlik hoiak immigrantide suhtes – nad töötavad siin mõnda aega, teenivad endale head raha ja pöörduvad lõpuks oma sünnimaale tagasi. Ilmselt ei osatud ega tahetudki asetada end teiste inimeste olukorda, nagu näiteks -- mida kauem ühes kohas elatakse, seda raskem on hiljem ajaloolisele kodumaale või sünnimaale tagasi pöörduda ning alustada sisuliselt uut elu (sic!). Muide, võrdluseks, aastakümneid võõrsile elama sunnitud või seal elanud pagulas- ja väliseestlastest on vaid mõni tuhat isikut asunud ühemõtteliselt lõplikult Eestisse elama. Inimene harjub teatavasti väga paljuga.

Tõsi küll, juba viiekümnendate aastate lõpus hakkas Saksa Liitvabariigis kostma esimesi sotsioloogide ja demograafide poolt koostatud analüütilisi hoiatusi, kuid neid ei võetud pea täiesti kuulda, sest nii oli valdavalt sakslastest ettevõtjatele lihtsalt kasumlikum. Nagu aastakümneid hiljem selgus – ahnus rahuldati tulevase sotsiaalse stabiilsuse arvelt. Viimase aga peavad nüüd garanteerima eelkõige saksa maksumaksjad. Kohalikud rikkurid võivad aga endale valida mõne harjumuspäraselt turvalisema elukoha.

Kokkuvõtvalt saab ühemõtteliselt konstateerida: kui 50.-60. aastate Wirtschaftswunder´it (s. t. majandusimet) ei oleks nii egoistlikult tagant piitsutatud, oleksid nii mitmedki praegused sotsiaalsed valupunktid oluliselt mõõdukamad. Kriis on käes ja Euroopa võimsaima majandusega riigi juhtkond otsib paljuski abi Thilo Sarrazini (s. 1945) olukorra menuanalüüsist „Deutschland schafft sich ab” (2010). Olgugi, et mees selle raamatu eest kaotas koha Bundesbank´i juhatuses ning Saksamaa poliitiline establishment temast ametlikult distantseerus. Lõpetuseks lootkem Saksa Liitvabariigi poliitilise süsteemi püsivusele.