Sergei Stadnikov : Viktor Juštšenko ideokraatia krahh
2005. aasta jaanuaris küsis üks minu väga headest tuttavatest hästi kavalalt-intrigeerivalt: „Kas sa tahaksid midagi enneolematut kuulata?!” Loomulikult tahtsin! Seepeale ulatati mulle CD. Panin CD peale, lülitasin selle sisse ja jäin põnevusega ootele…Alguses kostis mingi kummaline aafrika pärismaalaste tam-tammi trummi meenutav põrin, mille aeglaselt eristuv sõnum muutus üha selgemaks: „Uk-ra-i-na, Uk-ra-i-na, Jušt-šen-ko, o-go-gooo!”. Alguses ei saanud ma tõesti mitte halligi aru, kuid aegamööda hakkas mulle, nagu tavatsetakse ikka öelda, midagi koitma… See oli tuhandete oranžistidest fännide „Maidan Nezaleznosti”´l („Iseseisvuse Väljakul”) skandeeriv hüüd. Mjahh, käis alateadvuses läbi – selle nezaležna (iseseisva) Ukrainaga saab veel kuradima palju nalja, nii et siga ka ei söö, kuid ma tõesti ei arvanud, et niivõrd lahedalt-rohkelt. See reipalt-optimistlik ohohooooooo! juhatas sisse vähemalt viis aastat väldanud permanentse rablesiaanlikult-klounaadse „oranžrevolutsiooni” ja kõikvõimalikult-lõppematu valimiskampaania.
Kuid algus oli vägagi optimistlikult-lootusrikas. Tõsi küll, mõningat kõhedust tekitas värske, 2004 valitud presidendi Viktor Juštšenko (s. 1954) väline imago, olek ning fraseoloogia. Ühest küljest vähemalt väliselt igati esinduslikult-tugev mehemürakas, teisest küljest aga mingi lihtsakoeliselt-natsionalistlike loosungitega lahmiv propagandist. Lisaks veel konfidentsiaalse informatsiooni põhjal nö der unterm Pantoffel stehende Pantoffelheld ehk teisisõnu täieline tuhvlialune, kes oma kõikvõimalikke komplekse üritab väljaspool kodu kaasinimeste arvel välja elada. Tavaliselt hästi haledalt. Sarnaste ülemustega on muide ka minul tulnud aeg-ajalt kokku põrkuda. Juba ammu olen arvanud, et reaalne elu on tihtipeale uskumatult-põnevam, kui kunst.
Ja ka tema teine seaduslik abikaasa, Chicagos sündinud välisukrainlanna Kathrine Chumachenko-Claire (1961) jätab vähemalt mulle kohe vägagi fastsineerivalt-kahetise mulje. Sarnaselt praegusele EV presidendile Toomas-Hendrik Ilvesele pidi ta patriootlikest tunnetest ajendatuna loobuma senisest USA kodakondsusest. Enne ajaloolisele saabumist 1993 töötas nüüd juba riigi eksesileedi muuhulgas ka USA Riigidepartemangus, kusjuures üsnagi kõrgel ametikohal. Hm…Tore on. Ja Kiievis rahvusvahelise audiitorfirma KPMG büroos tööd rabades tutvus juhuslikult ja armus ja abiellus jne Viktor Juštšenkoga.
Miks siis kaotas Viktor Juštšenko? Eelmine president tegeles tegelikult pea eranditult oma rahvuslike ideologeemide elluviimisega, mis Venemaa kõrval ärritas ka väga paljusid Ukraina kodanikke (mitte ainult venelasi), kelledele näituseks marurahvuslaste juhi Stepan Bandera (Bindera), hetmani Ivan Masepa või Austria-Ungari vägedes Esimese Maailmasõja ajal sõdinute kasakate kangelasteod rajooni tähtsusega lahingutes ei läinud tõesti eriti korda. Pigem tekitasid hoopis iroonilist või otseselt tigedat vastumeelsust. Juštšenko nägemuses seisnes noore riigi iseseisvuse parim garantii kõikvõimalike ajalooliste, reaalsete või näiliste, valupunktide aktiveerimises tema vastasseisus Venemaaga. Mida kaugemale igas mõttes Venemaast eemalduda – seda Juštsenko ja tema toetajate arvates olekski Ukrainale kõige parem. Selle nimel ta tihtipeale lausa provotseeris naljakalt-totralt mitmesuguste konfliktide tähistamist. Loomulikult venelastega. Ideoloogiale toodi otseselt ohvriks majandussuhted suure idanaabriga; eelmise aasta kaubavahetuse käive ulatus 40 miljardi dollarini. Kuid mitmete nimekate majandusreitingute nimistutes „troonib” Ukraina pankroti äärel olevate riikide esikümmet.
Loomulikult viskas kodanikel säärane ideoloogiline jant lõpuks ära ning igati loogiline tulemus ongi käes: Juštšenko sai kõigest veidi üle 5% häältest. Minu meelest jääb endine president kõigest hoolimata kohaliku poliitika nn kõrgliigasse, kuid mitte juhtiva tegijana. Põhiprobleeme hakkavad aga lahendama emb-kumb, kas venekeelne Julia Timošenko või samuti venekeelne Viktor Janukovitš. Pigem siiski viimane. Aga seniks meenutagem lohutuseks unustamatut oho-ho-hooooooo´t!!!!!
* * *
2010. aasta Ukraina presidendivalimiste esimene voor peeti 17. jaanuaril ja teine voor peetakse 7. veebruaril 2010 kahe parema tulemuse saanud kandidaadi vahel. Viktor Janukovõtš sai 35%, Julija Tõmošenko 25% häältest. Viktor Juštšenko jäi viiendale kohale vaid 5,45%-ga häältest.
