Skinheadid pole maailma lõpp

Toomas Verrev kirjutab, et Rein Langi mure skinheadluse ohust Eesti turvalisusele on üle paisutatud.

Mõnda aega tagasi tegi meie justiitsminister üllatava avalduse, milles andis mõista skinheadluse ohust Eesti turvalisusele. Ei tea kas tema avaldust mõjutas see, et pool aastat enne lärmasid mõned tüübid pedeparaadil või oli tema avaldusest tingitud hoopiski see, et niiöelda „vene noorpoliitikud" said mõned nädalad peale seda avaldust kellegi käest kusagil Taaralinnas lõuga? Igaljuhul olen ma kindel, et kindlasti noogutasid nõustuvalt pead justiitsministri avalduse peale nii mõnedki vaid tugitoolist maailma jälgivad inimesed. Ise olen kindlalt veendunud, et see, et mingid noored peavad ennast skinnideks ja ka need kaks intsidenti maailma lõpule ei viita.

Pealegi erinevalt peamiselt oma

office

's elavast

Rein Langist

on mul olnud võimalus mainitud skinheade ka niiöelda lähedalt näha ja nuusutada. Küll mitte Taaralinna, vaid ikka pealinna omi. Seda umbes 10 aastat tagasi, üheksakümnendate keskel, kui sai nendega koos mussi kuulatud ja õhtustel tänavatel tuigerdatud. Omamoodi on see muidugi üllatav, sest ma ei pärine töölisperekonnast, sellel ajal õppisin heas koolis, lugesin sügavaid raamatuid ja üldse suhtusin kuidagi vabalt ümberringi toimuvasse.

Selle kõige mõistmiseks tuleb viia end kurssi kontekstiga. See oli see aeg, kui kõikjal mängiti eranditult diskomuusikat. Olid ka mingid 2Unlimited ja teised sellesarnased muusikalised kollektiivid, kuid laias laastus oli vaid üks norm: lame tümps, mille põhiteemadeks oli (ja on tänaseni) armastus, see et keegi jättis kellegi maha, et keegi on nii üksi, mõtleb vaid Sinust, jne ja lipulaevadeks Jam, 2 Quick Start ning teised sarnased.

Täiesti loomulik, et oli inimesi, kellele selline pehmo ja ajuvaba nõndaöelda peavoolu muusika peale ei läinud. Koos Kappa dressides „annan molli" diskodega. Alternatiiv oli metalsem muusika, millest oli vaid üks samm skinnimuusikani. Pealegi tekkisid veel koolist ja niiöelda koduhoovist mõttekaaslased. Head kamraadid, kellega oli mõnus ühiselt aega veeta ja asju ajada. Kerge ideoloogiamaik seal muidugi oli, kuid neegreid tollal tänaval peksmas ei käidud. Sellel ajal oli muidugi neegritest rääkida mõttetu. Kaks neegrit siiski tollal Eestimaal elas, kellest kiidulaule lauldi ja kes ka hiljem trelle said, kuid see ei olnudki peamine. Natukene sai küll Rein Langi tehtud. See tähendab, et kui läänes on tööpuuduse ja võõrtöölistega probleeme, siis peaks meil ju sama ka olema, kuigi see kusagilt välja ei paista.

Kuid laiemalt mollianmise eesmärgil mööda linna kedagi siiski otsimas ei käinud. Lihtsalt noored, treenitud ja vihased on alati olnud valmis adapteerima igasuguseid ekstreemsemaid peavoolust erinevaid ideoloogiaid.

Eriti, kui mõelda veel hetkeks 90ndate keskpaiga peale. Just sellel ajal hakkas käima mingi eriti rõve pedepropaganda, mille põhiideeks oli, et ainult peded oskavad tõeliselt armastada, jne. Lisaks veel venelaste teema, et igale siin elavale venelasele peab andma kodakondsuse, et vene keelest peab saama teine riigikeel, jne. Mida kuradit, mõtlesid needsamad noored ja vihased tollal. Venelastega oli ju kakelnud kogu oma lapsepõlve! Noorukile tundub maailmas nii mõnigi asi ebaõiglane. Barrikaade siiski ehitama ei kiputud. Pigem mängis nurgas lihtsalt makk, joodi õlut ja räägiti nendel teemadel, millest noored inimesed ikka räägivad.

Kuid mida rohkem ma täiskasvanuks sain, seda rohkem hakkasin sellist mustvalget maailmapilti analüüsima. Eriti veel neid, kes on palju heledama nahaga kui mina: autojuhte, müügimehi, pro stituute, igasuguseid aktiviste ja muidu toredaid. Nende tegelaste mõttemaailmaga ei leidnud ma palju ühist. Samuti ei ole ma ka töölisklassiga kunagi erilist solidaarsust tundnud - tänaseni teenivad nad minust rohkem.

Laias laastus sain ma juba hilises puberteedieas aru, et maailm ei koosne mitte neegritest, juutidest, venelastest või araablastest vaid kahte liiki inimestest, normaalsetest tegelastest ja mittenormaalsetest. Need tüübid kellega suhtlesin olid normaalsed tegelased, hoolimata sellest, et ei ole mõnda neist näinud pea 10 aastat. Lihtsalt elu on läinud teises suunas, kuid näeks neid mõnikord jälle.

Kuid pika jutu lõpetuseks võiks öelda, et on ju tore, kui inimestel on mingidki ideaalid. Et ei pane narkotsi, tahetakse minna sõjaväkke jne. Samas niisama lärmates ja virisedes ei muutu siin maailmas midagi. Seltsis on alati segasem, kuid Teise Maailmasõja ja teiste globaalsete küsimuste üle jauramise asemel on minu meelest mõned asjad palju tähtsamad. Näiteks see, et kõht oleks täis ja elektriarve makstud.