Sotsiaalminister Jaak Aab: Ma ei näe, kuidas määruspärane meditsiinitöötajate streik võimalik on
Streik saab toimuda seaduslikult siis, kui riikliku lepitaja juures on lepitusprotsess ametlikult lõpetatud protokolli allkirjastamisega. Järgmine käik on riikliku lepitaja käes, kes peab ette kirjutama teenuste mahu vastavalt seadusele, mis tuleb osutada. Tervishoiu valdkond on siiski eriline - see puudutab inimeste tervist, inimeste elu.
Seadustes on kirjas, et kindlasti peab olema erakorraline abi osutatud,
kiirabi peab töötama. Perearstid, kes on tegelikult kolmeaastased
lepingud kõik alla kirjutanud, on samuti lubanud streikida. Aasta
lõpus öeldi, et lepet ei kipu tulema. Tuli. Kuna perearstidel me
lahendasime teatud probleemid ära, siis perearstid peavad ka vastu
võtma, nad ei saa uksi kinni panna. See on kirjas määrustes,
seadustes. Selle mahu kirjutabki ette see riiklik lepitaja.
Ma olen
graafikuga mures. Ma tean küll, et on tehtud ettevalmistusi streikijate
või streigile kutsujate poolt, aga olles rääkinud
mõningate haiglatega, ma arvan, et see ettevalmistus ei ole piisav
olnud. Streikijate poolt ei ole räägitud läbi haiglate
juhtkondadega, kuidas tööd korraldatakse. Ja vastutus selle eest, et
kõiki seadusi täidetakse, kõiki määrusi
täidetakse, riikliku lepitaja ettekirjutusi täidetakse, on
streigijuhi peal. Tema peab kindlustama, et kõik see oleks tagatud.
Arvestades seda, et 17. jaanuar on kohe tulemas, ma ei tea, kuidas see võimalik on.
Muidugi, me oleme asja juures. Me nõustame ka riiklikku lepitajat selles suhtes, mis puudutab erinevate seaduste täitmist streigi korral ja aitame tal koostada nimekirja, millised teenused siis tuleb tagada. Mingit erakorralist abi andmata kindlasti ei saa jätta. See oleks räige seaduserikkumine. Näiteks sünnitamine on ju ka praktiliselt erakorraline, kuigi teda erakorraliseks ei nimetata, aga ei saa ju edasi lükata. Küsimus on ainult teatud plaanilises ambulatoorses vastuvõtus või plaanilistes operatsioonides.
Kas see tekitab segadust, kas see halvendab patsiendi olukorda? Kindlasti teatud määral, sest siis kuhjuvad ju järjekorrad järgmiseks perioodiks. Mina soovin ka väga, et see kokkulepe tuleks ja pingutan selle nimel. See on raudselt minu soov ja ma mõistan ka taotlusi, mis on esitatud arstide ja õdede poolt. Ainuke küsimus on, et me peame vaatama, mis on reaalsed võimalused.
Ja ma arvan, et pikemas perspektiivis on võibolla ka nende taotlused võimalikud rahuldada, aga ei saa teha väga ränka hüpet ühe aastaga. Samas tuleb rõhutada ikkagi, et ka arstide ja õdede palgad tõesti on tõusnud umbes kaks korda kiiremini kui keskmine palk viimase kahe aasta jooksul. See tõus on olnud ja see jätkub. Küsimus on - kui palju? Kindlasti on Haiglate Liidul siin põhisõna öelda, nemad teevad ka homme pakkumise, palju nad pakuvad alampalka. Nemad saavadki kaaluda, palju nad tegelikult palgaerinevustesse, tehnoloogiasse, majanduskuludesse ja personalile tahavad panustada.
