Über-kallis on ta samuti. Sotside siselistis käis juba tükk aega tagasi arutelu, et Eesti riik üksi ei suuda tuumajaama ehitada ja sellest sünnib järjekordne kullaauk meie suurettevõtjatele, õigete parteide sponsoritele. Leetu plaanitava ja Eesti osalusega uue tuumajaama puhul pole aga kuue aasta jooksul selgeks saadud, kes on selle teised aktsionärid, ehitamisest rääkimata.

Hoopis realistlikum tundub venelaste idee uuest aatomijaamast Kaliningradi külje all. Kui aga Rosatomi esindajad juuli alguses seda mõtet Eestis tutvustamas käisid, saatis välisministeerium nad sisuliselt puu taha. Ministeeriumi pressiteade märkis, et “tehnilisemal tasandil on Eesti jaoks jätkuvalt ebaselge, kes oleksid või kus asuksid Kaliningradi uue tuumajaama tarbijad. [–] Ekspordiks Kaliningradist puuduvad teadaolevalt nii vajalik taristu kui ka kokkulepped võimalike tarbijatega”.

No tule taevas appi – kas tõesti usuvad Eesti diplomaadid, et kui Venemaa suudab ehitada elektrijaama, ei saada hakkama liinidega? Kui leedulased ja lätlased tarvitavad Vene elektrit, siis miks ei tohiks seda teha eestlased? Eesti tõrjub Vene elektrit tavaliselt väitega, et teisel pool piiri paiskavad elektrijaamad hoolimatult õhku süsinikdioksiidi ja seetõttu pole moraalne sellist räpast elektrit osta. Kena jutt küll, aga ei päde Kaliningradi puhul, sest tuumajaamad ei ole vägevad CO2-allikad.

Asi pole ainult tuumaenergeetikas. Eestlastele ei meeldi mitte ükski elektritootmise viis, nad kõik on seotud mingi virinaga.

Ennevanasti oli Eesti otsast otsani tuuleveskeid täis. Praegugi käib rahvas mönuga Saaremaal Angla tuulikuid uudistamas. Kui aga jutt tuleb elektrituulikutest, läheb inimestel vastikusest nägu krimpsu. Koledad ja mürisevad, ei lase rahulikult elada. Vaid Jüri Mõis on tunnistanud avalikult, et tema lapsed kilkavad rõõmsalt, et vaata, issi, seal on tuulik!

Kanadas Torontos on üks suur elektrituulik üles seatud lausa kesklinna. Eestis ei räägi keegi enam Tallinna tuulikute ehitamisest (90. aastatel kavatses üks arendaja püstitada mõne keset Kopli lahte). Ikka valivad arendajad tuulisemaid ja inimtühjemaid kohti.

Üks selliseid on Hiiumaa, Eesti väikseima asustustihedusega maakondi. Kui aga Ülo Pärnitsa osalusega firma julges paar aastat tagasi teatada kavatsusest saarele tuulikuid püstitada, alustasid kohalikud ja suvitussaksad võimast hädakisa. Hea küll, kui maa peale ei sobi, siis paneme tuulikud merre! Aga kolleeg Tiina Jõgeda kirjutas paar nädalat tagasi Ekspressi veergudel, et hiidlastele ei sobi ka tuulikute merre sättimine…

Teine tuntud “roheline” energiaallikas on puit. Keskkonnaministeeriumi asekantsler Andres Talijärv jutlustas aastaid, et puit mädaneb metsas ära. Pärast seda, kui Narva elektrijaamad hakkasid puitu kasutama, tõusis hädakisa taevani. Energeetikud ajavad küttepuidu hinna lakke! Aasta jooksul on hind tõusnud rohkem kui viiendiku, teatas Postimees hiljuti.

Olen veendunud, et kui Eesti Energia hakkaks huvi tundma turba vastu, siis algaks samasugune tants ja trall ka turba teemal. Et nüüd väänatakse kuivaks viimasedki turbarabad. Prügiga ju läks niimoodi. Pruukis vaid Eesti Energial tulla välja prügipõletamisjaamaga, kui algas virin, et Eestis ei jätku prügi ja küll te veel näete, et seda hakatakse Lätist või Saksamaalt sisse tooma!

Suhteliselt “puhas” energiaallikas on maagaas. Veel kümmekond aastat tagasi oli Eesti arengukavades sees uute gaasil töötavate elektrijaamade ehitamine. Aga enam mitte.

Eesti poliitiline ladvik eesotsas Toomas Hendrik Ilvesega peab gaasi ohtlikuks, sest Eesti saab kogu gaasi Venemaalt (pärast sõja lõppu oli seis vastupidine, Ida-Virumaal toodeti gaasi Leningradi tarbeks). Poliitikute loogika ütleb, et Gazprom on Kremli käpa all ja Kreml saab kraane keerates igasuguseid nõudmisi esitada. Parem karta kui kahetseda!

Viimasel aastal on gaas hakanud vaikselt taas ausse tõusma, sest Vene torugaasi kõrvale on ilmunud odavam LNG (liquefied natural gas – vedeldatud looduslik gaas), mida saaks laevadega tuua näiteks Araabiast. Kuid Eestis pole veel LNG vastuvõtmiseks sobivat terminali.

Ka teistel energiaallikatel on mingi häda küljes. Hüdroenergiat on liiga vähe ja suurim sobilik jaam Narva jõel on venelaste käes. Päikeseenergeetika ei sobi (kuigi üks Saksa teadlane väitis hiljuti Ekspressi veergudel vastupidist). Kivisüsi pole suure CO2-sisalduse tõttu ylös. Läänemeres pole elektritootmiseks sobiva suurusega tõuse ja mõõnu, isegi laineid mitte.

Jääb üle põlevkivi, aga osa rahvast on ka tema vastu. Mis me sest rahvuslikust rikkusest ära raiskame, suur tükk Virumaast on juba isegi kole nagu kuumaastik. Teisest küljest on põlevkivi kasutamine meeletu saasteallikas. Ja kolmandaks võiks ahju ajamise asemel temast hoopis väärtuslikku õli välja kuumutada.

Elektriettevõtjaid valdab samal ajal hirm, et jälle muudetakse CO2 kauplemise reegleid, energeetika toetusskeeme ja -summasid. Proovi siis pankadelt laenu saada, et mõnda uut tuulikuvälja või elektrijaama ehitada! Samas pannakse aastal 2016 suur osa Narva jaamadest kinni, sest nad ei vasta keskkonnanõuetele.

Eesti Energia otsustas ehitada uue elektrijaama (ploki) alles pärast seda, kui sai Juhan Partsilt vastava käsu. Parts võttis küll üüratu riski, aga vähemalt mingigi otsus on olemas. Kuid teise jaama ehitamise otsus on endiselt lahtine.

Sellised me eestlased olemegi, muudkui viriseme. Ja kõige selle juures tahame, et elekter oleks odav. Riigikogu liige Aivar Riisalu ütles, et Eesti Energia ülbus on üle igasuguse piiri.

Kuid me kas ei tea või unustame siinjuures, et Eestis on elekter nagunii odav. Euroopa Liidus on kodutarbijatele odavam elekter vaid Bulgaarias. Kui arvestada ka rahva ostujõudu, siis oleme odavuselt seitsmes riik 27 seas.

Viriseda tasub pooleteise aasta pärast, kui elektriturg vabaks läheb ja hind eeldatavasti märgatavalt tõuseb. Praegu elame elektri hinna ja elektriga varustatuse mõttes nagu paradiisis. Aga eestlasele pole seegi piisavalt hea.