Sulev Vedler: Kas eestlased saavad liiga palju palka?
“Mu telefon suletakse enamasti iga kuu lõpus paariks päevaks või nädalaks, sest mul pole raha arvet maksta. Mul on hetkel kontol veidi üle saja euro ja mu korter on sedavõrd jubedas seisukorras, et ma pole aastaid julgenud endale kedagi külla kutsuda, sest mul pole selle remontimiseks raha.”
Ma ei tea täpselt, kui palju ta palka saab, kuid selgelt pole küsimus ainult töötasu suuruses, vaid ka tema kulutustes, sealhulgas kägistavalt mõjuvas pikaajalises kodulaenus. “Olen ära harjunud,” ütleb mu teine kolleeg, kes kaotas masu ajal mitmete lepingute ärakukkumise tõttu poole sissetulekust. Ta ei sõida enam taksoga ja temast on saanud poodides sooduspakkumiste otsija. Temast on saanud tüüpiline eestlane, kellele Armand Koka restoraniarvustused on sama lähedased nagu avakosmos.
Palgateemani viis mind Paul Krugmani mõttesuts Eesti SKT teemal ning sellele järgnenud massiivne kriitika. Riigipea, rahandusminister ja majandustegelased kiitsid üksteise võidu Eesti valitud kärpesuunda.
Minu mõte liikus siit palkade peale, sest peaaegu poole SKTst moodustavad palgad ja sotsiaalmaks. Palkadest rääkides ei saa kasutada samasugust retoorikat nagu Krugmaniga SKT teemal võideldes. Äärmiselt küüniline oleks lohutada tööinimest jutuga, et perioodil 2000–2010 kasvas keskmine netopalk (summa, mis pärast maksude mahaarvamist puhtalt kätte jääb) koguni 2,6 korda. Tööinimesele läheb korda teadmine, et aastatel 2008–2010 kukkus tema netopalk keskmiselt viis protsenti. Kukkus, sest enamikul meist kärbiti palka.
Siinne riik ning siinsed elanikud ei soovinud tegelikult tulusid ega kulusid kärpida. Kasinus oli riigile peale surutud, sest krooni devalveerimine ei tulnud kõne alla, laenu saanuks aga Eesti riik tol ajal vaid röövellikult kõrge intressimääraga. Tööinimestel oli aga valida üksnes palgakärbete või ametist lahkumise vahel. Paljud lahkusid kobedama palga nimel riigist.
Praegu räägivad uudised taas palkade kasvust ja inimesed küsivad üksteiselt, kas nad tunnevad kedagi, kes teab kedagi, kelle palk tõusis. Asi on selles, et palgakärpimine toimus kõigil ühekorraga, ent palkade tõstmine käib enamasti ühekaupa. Eesti Pank on juba mures, sest meie tootlus enam ei kasva, küll aga palgad. Esimese kvartali brutopalk kerkis aastases võrdluses seitse protsenti ja mõnel alal võib alata palgaralli — väljaõppinud tööliste nappuse tõttu. Just sel põhjusel pani 2008. aastal uksed kinni omal ajal palju tähelepanu pälvinud Hiltoni kõnekeskus.
Paar nädalat tagasi Ida-Virumaal käies nägin, kuidas naised raadio taga kadedalt õhkasid Sandor Liive palgatõusust kuuldes. Minu arust pole ühe inimese priske palk kunagi probleem, kui tööandja seda maksta soovib ja jõuab. Probleem on paljude inimeste nigel palk.
