Unistas Linnateatri ja Nukuteatri kokku panemisest, tahtis Laiast tänavast Tallinna Broadway teha.

Vastasleer väidab, et: 1. Paile sai saatuslikuks edu. Et nukuteater trügis muusikalide ärisse, kus laiutas Vanemuine. Seetõttu löödi Pai minema.

2. Tegelikult on direktor süütu, iga kulu on põhjendatud (see õnnetu fondüümasin olla kohvikus), ja tema juhtum vaid tõestab kõnekäändu, et ükski heategu ei jää karistuseta.

3. Ühtlasi sai loomerahvas Pai vallandamisega selge sõnumi: vait olla ja edasi teenida!

Tüli jooksul jagunes isegi meedia kahte leeri. Pai suhtes negatiivsed uudised ilmusid Postimehes, teda kaitsvad lood Delfis/Päevalehes ja Õhtulehes.

Alustasin loo kirjutamist puhtalt lehelt. Ma ei tunne Meelis Paid. Kokkulepitud kohtumisest ütles ta ära. Mul pole ka sõpru ministeeriumis.

Nägin hulka pabereid, arveid ja kirjavahetust. Kuulsin kahtlusi ja vandenõuteooriaid labastest vargustest kultuuriinimeste homosuheteni välja. Korduvalt käisid kirjad ja jutud üksteisele risti vastu.

Oma arust nägin suurt valede rägastikku.

Võimalik, et autorikaitsega pole asjad korras ka paljudes teistes etendusasutustes, eriti isetegevuslikes ja poolisetegevuslikes. Tõenäoliselt saaks ka teistest teatritest pisipornot (kummalisi arveid) välja kaapida.

See konflikt pole kaugeltki läbi ja seetõttu ei saa öelda, kummal poolel on õigus. Kindel on vaid see, et tegemist on ühe elutöö kiire kokkukukkumisega. Seda saanuks vältida viisaka vabandamisega, kuid Pai jäi enesekindlaks ja algas sõda.

Mis juhtus Nukuteatis tegelikult?