Sulev Vedler: Kui lihtinimene ei saa vabatahtlikult töölt lahkudes hüvitist, siis miks Riigikogu liige saab?
Eestis on korduvalt selgunud, et sellise “vabal tahtel” või “poolte kokkuleppel” töölepingu lõpetamise tingis hoopis ülemuse või firmaomaniku surve.
Kuid valitsusliidu arvates pole põhjust eeldada, et alati on tegemist sahkermahkriga. Ja kui isegi on, siis pöördugu õnnetu töölt minemaaetu kohtusse! Tööandja peab ju arvestama, et töösuhte ebaseaduslik lõpetamine võib kaasa tuua kohtuvaidluse ja täiendavate hüvitiste maksmise töötajatele.
Praegu on kõnealune seadusemuudatus arutusel Riigikogus.
Riigikogu liikmed võiksid nüüd küll kahe jalaga maa peale tagasi tulla. Väga hea vahend end rahvaga samale lainele viimiseks oleks siinkohal ette võtta Riigikogu liikme staatuse seaduse muutmine.
Too seadus ütleb, et kui inimene on olnud Riigikogu liige vähemalt aasta aega ja ta astub omal soovil tagasi, siis makstakse talle hüvitiseks kolme kuu ametipalk.
Lisaks on Riigikogu liikmetele ette nähtud ühekordne hüvitis volituste lõppemisel — alla aasta töötanud saadikutele kolme kuu palk, pikema staažiga tegelastele kuue kuu palk.
Miks on Riigikogu liikmele ette nähtud sellised hüvitised, kui samal ajal arutab parlament ettepanekut, et lihtinimesed ei peaks vabatahtliku lahkumise või lepingu lõppemise korral hüvitist saama?
Seadusemuudatus oleks seda õiglasem, et Riigikogu liikme šansid tööturul läbi lüüa on märgatavalt suuremad kui tüüpilisel Maril või Jüril.
Vähendades ühekorraga nii lihtinimeste kui iseenda sotsiaalseid garantiisid, näitaksid Riigikogu liikmed, et nad hoiavad kätt ühiskonna pulsil ning ajavad südamest meie ühist Eesti asja.
