Ma pole sellise idee poolt, sest see võib suurendada korruptsiooniriski. Esiteks algaks ametliku hinnakirja puudumisel nihverdamine. Kui palju maksta, et kähku arstile pääseda, ja kellele? Arstile? Õele? Registratuuri töötajale?

Teiseks pole arstid lollid. Seaduskuulekad tõttaksid pärast n-ö riigitööd erahaiglasse raha teenima. Uuring nimetab ühe korruptsiooniriskina just arstide töötamist mitmel ametikohal.

Teine asi oleks Taani variandi puhul, kus inimene saab valida lühima ooteajaga spetsialisti ja riik tasub ka erakliiniku puhul. Eesti riigil pole aga nii palju raha nagu Taanil.

Uuringus pannakse ette laiendada arstidele korruptsioonivastase seaduse põhimõtteid. Praegu kehtib arstide puhul vaid eetikakoodeks.

Saan hästi aru, et tervishoius liigub raha rohkelt ja kiusatus odav ravi kalliks ümber nimetada on ahvatlev. Aga kust läheb korruptsiooni piir? Olen viinud arstidele lilli, veini ja puuvilju ning ei tunne, et käitusin valesti. Ka uue korruptsioonivastase seaduse eelnõu seletuskiri ütleb, et “tänumeeles toodud kingituse tagasilükkamine võib pigem kahjustada kui tõsta avaliku võimu mainet”.

Ent kujutan ka ette tegelasi, kes lähevad arste “tänama”, pihus lillekimp ja tüse ümbrik rahaga ning nööpaugus salakaamera, et tohter vahele võtta.

Ja kõik on siin ilmas suhteline. Näiteks minu hambaarst on väga hea, kuid pärast tema krõbedate arvete saamist pole mulle kunagi tulnud pähe 50 või 100 eurot “jootraha” anda. Samas jällegi olen teda kiites talle mõned patsiendid saatnud ja erameditsiinis võib see olla märksa väärtuslikum kingitus kui pudel konjakit või mõnikümmend eurot.

PS Uuringu kohaselt maksid eestlased arstidele 500–1000 krooni, esines ka 5000 krooni suurune tänu.