“Hoopis mina panen sind, sa pagan lik mats!” mõtleb piiskop Albert vastu. Järgmisel päeval ründab orduriik  Otepääd. Hukkub 10 000 odadega tan kide vastu tormanud tsivilisti eesotsas  Lembitu elukaaslase vürst Vjatškoga (Jan  Uuspõld). Rižski Kurjer teatab oma veebi saidil, et väed sisenesid Eestisse orduriigi  strateegiliste kaubandushuvide kaitseks. Lõõpisin, et selline võiks olla män gufilm Lembitust, kui olin just vaada nud “Kolme musketäri” uusimat lina varianti, mis praegu Eesti kinodes jookseb. Selles alustab Buckinghami hertsog  Prantsusmaa vastu õhusõda ning Mil la Jovovich teeb peadpööritavaid akro baatilisi trikke, mida varem sai näha fil mides “Asukas õel” (“Resident Evil”) ja  “Raamistik” (“Matrix”). “Õiget” muske täride hõngu oli filmis sama palju nagu  lõbustuspargis.

 Aga hiljem järele mõeldes leidsin, et  miks mitte. Hollywood tegeleb meelelahutuse, mitte tõsiteadusega. Film on ai nult tehtud Alexandre Dumas’ menu teose ainetel.

 Hollywoodi ei kammitse piirangud.  Miks siis ei võiks keegi vändata filmi, kus  neegrist Lembitu sõidab BMWga, piiskop  on hiinlanna ning vaenuväed kasutavad  rakettrelvi? Peaasi, et põnev oleks! See  on ju moodsa ühiskonna mõte. Ka haridusminister ütles, et “Star Wars” on  tänases ühiskonnas kultuuriliselt olu lisema tähendusega kui “Väike Illimar”. Muuseas: “Tähesõjad” on viimas te aastakümnete kõige kuulsam “aja looline” teos. Ta algab sõnadega: “Kaua  aega tagasi…“