Ei ole, kui mõelda, et Eesti riik sai mullu dividendidena Eesti Energiast 1,7 miljardit krooni. Omanikutulu kasvas aastaga 25 protsendi võrra.

Investeerimispank Gild paneb juba aastaid pingeritta Eesti ettevõtete väärtusi. Eesti Energia väärtus kasvas Gildi analüütikute meelest mullu koguni 29 protsendi ehk 6,5 miljardi krooni võrra.

Kui võrrelda dividendide ja väärtuse kasvu Liive palgakuluga, siis on see sama hea nagu kolmesendine kulu sajaeurose tulu kõrval.

Mõelda tasub ka sellele, kui kalleid investeeringuid Eesti Energia teeb. Ainuüksi kahe uue energiaploki ehitamine Narva maksab kokku ligi 16 miljardit krooni ehk miljard eurot!

Niisuguste otsustega kaasneb väga suur vastutus. Selle kõrval on Liive palk täiesti köömes.

Muidugi võime norida – mis juhtub siis, kui need investeeringud untsu lähevad –, aga sageli on otsustamatus veelgi hullem kui eksimine.

Seda – tõsi küll, teises kontekstis – räägib tänases lehenumbris Indrek Neivelt, kes ütleb seoses euroala kriisiga, et me anname iseseisvust kuust kuusse tilkhaaval ära, selle asemel et teha üks suur ja oluline otsus. Euroopa Liidu ühe päästevariandina näeb ta föderaalriigi moodustamist.

Mis puutub headesse palkadesse, siis kadedaid leidub alati. Aga neid, kes julgevad juhtida, suuri otsuseid teha ja vastutust võtta, on paraku liiga vähe.

Minu arust pole kellegi hea palk probleem. Probleem on hoopis see, et paljud saavad liiga kehva palka.

Kes arvab, et Liive ja teiste hästiteenivate eestlaste palgad (neist räägib meie pealugu) on liiga kopsakad, võiks endalt küsida, kas ta näiteks laseks oma hambaid ravima esimese ettejuhtuva “turuvarblase”. Too teeks ehk tohtri töö odavalt ära.