Suur suvi

Andrus Kivirähu uudisjutt kõneleb kannatustest, mis tabavad puhkajaid.

Suur suvi oli nüüd viimaks ometi käes ja sinises taevas polnud päikest varjamas ainsatki pilve.

Ta võttis raamatu ning kõndis majast veidi eemale, sinna kus hein oli veel niitmata. Punane ristik õitses, mingid teised lilled ka, aga neid ta ei tundnud. Ta lükkas plätud jalast ning heitis otse rohu sisse külili, avas raamatu ning hakkas lugema.

Hein lõhnas ja hetkeks tundis ta end suurepäraselt. Linnud laulsid ja päikese käes lesida oli mõnusalt soe. Mingi putukas maandus ta säärele, ta raputas jalga ning putukas lendas minema.

Ta lamas külili ja luges, toetades pead ühele käele. Päike peegeldus raamatu valgetelt lehtedelt, pannes tähed silme ees kergelt ujuma. Heinakõrte otsast pudenes lehekülgedele mingit puru, see segas pisut ja ta puhus puru ära. Lugemine ei edenenud nii hästi, kui ta oleks soovinud. Vist oli see raamat suviseks lektüüriks liialt keeruline, nõudnuks suuremat süvenemist. Nüüd ronis üks sipelgas tal särgikäisest sisse ning ta pidi raamatu sootuks käest panema, istuli tõusma ning kaenla all siputava sipelga kinni püüdma.

Ta heitis uuesti pikali, keeras teise külje ning luges edasi. Taas tundis ta kedagi säärel kõndimas ja raputas jälle jalga, aga seekord segaja ei kadunud. Ta tõusis uuesti istuli.

Tegemist oli mingi tundmatu mardikaga, kes jalakarvade vahel asjalikult edasi rühkis. Ta pühkis mardika jala pealt maha ning tegi veel kord katset raamatusse süveneda.

Kui ta mõistis, et oli viimast lõiku lugenud juba kolm korda ega suutnud sellest hoolimata teksti mõtet mõista, andis ta alla, pani raamatu käest ja keeras selili. Ta sulges silmad ning lihtsalt lebas rohus. Õhk tema ümber sumises ja aeg-ajalt pidi ta jalgade ning kätega siputama, et peletada enda peale ronivaid putukaid. Viimaks hammustas keegi teda väga valusasti puusast. Ta kahmas käega kurja satika järele – see osutus tillukeseks mustaks sipelgaks. Ta rullis sipelga sõrmede vahel pulbriks, tõusis otsustavalt, võttis raamatu ning kõndis maja juurde.

Naine lamaskles aiatoolil, jalad taburetile tõstetud, ja päevitas, nina päikese poole. Selliseid aiatoole oli verandal veel ja ta tiris ühe õue ning sättis päikese kätte. Liiga keerulise raamatu viis ta tuppa ning võttis selle asemel ajalehe. Ta laskus lamamistooli, sikutas särgi seljast ja katsus hoida ajalehte nii, et see päikest ei varjaks ning laseks kõhul päevituda.

Putukaid oli siin vähem, aga leidus siiski ja õige pea katsus üks mardikas mööda ta jalga üles ronida, nii et ta pidi end liigutama ning säärt kratsima. Veidi aja pärast oli tal tunne, et keegi kõnnib juba lausa õlal, ta virutas huupi käega, kuid ei tabanud kedagi. Vahest polnudki seal kedagi, lihtsalt sellest pidevast suminast tekib selline tunne, et putukad lakkamatult mööda sind ringi ronivad. Sama hästi võis see olla hoopis mööda selga alla veerev higitilk, sest maja ees oli väga palav. Tuult polnud sugugi. Ta tundis, kuidas higinired kaenla alt mööda külgi alla voolavad. See oli ebameeldiv. Ta tõusis ja tassis oma tooli teisele poole maja, kuhu päike ei paistnud.

Siin oli esialgu hea jahe, kuid siis ilmusid välja sääsed. Nad pinisesid otse näo juures ja istusid talle kõhule. Ta lõi nad maha ja pani särgi selga, aga siis hammustas üks sääsk teda sääremarjast. Ta tõusis ja läks tagasi päikese kätte.

Ajalehe lugemisest oli ta loobunud ja ka lamamistooli ei kavatsenud ta enam kasutada, li htsalt seisis maja ees. Hea meelega oleks joonud ühe õlle, isegi mitte janu pärast, vaid et oleks midagi teha – minna tuppa, leida külmkapist õlu, see lahti korkida ja siis tagasi õue peale tulla, seal jahedat pudelit käes veeretada ning aeg-ajalt lonksata. Aga ta ei tohtinud, sest pidi täna veel sõitma. Nad olid otsustanud naisega minna õhtul teatrisse, muidugi mitte linna, vaid siit umbes saja kilomeetri kaugusel asuva järve kaldale, kus üks pealinna teater etendas vabas õhus “Udumäe kuningat”. Seal pidi olema hobuseid ja mõned näitlejad pidid isegi alasti järves ujuma, tõsi küll, vaatajatest väga kaugel. Ja Udumäe kuninga rollis pidi pilatama Ansipit, ikka päris karmilt kohe. Saab siis näha.

Ta ei olnud küll eriline teatrisõber, aga suvel nad ikka käisid naisega neid suvelavastusi vaatamas, sest mis sa ikka õhtuti suvilas teed. Suveaeg ja puhkus, kuidagi tuleb ju aega viita.

Teine võimalus oli käia külas või võtta ise vastu külalisi. Alles eile olidki nad olnud naise õe, ehk siis käli juures. Kälimees oli grillinud liha. See oli olnud lambaliha mustika ja muraka marinaadis, päris huvitav, ehkki mustikaid ja murakaid maitses tunda polnud, liha ikka liha. Aga siiski hea, et nad seal lihakombinaatides uusi ja põnevaid marinaade välja mõtlevad. Grillimist tuli suvel alalõpmata ette, igav hakkaks ju, kui alati oleks restil üks ja seesama roog. Tema ise oli viimati proovinud grill-liha kadakamarjadega, aga varem olid nad ostnud ka veiseliha sibula ja kakaoga. Ja homseks oli neil külmkapis grill-liha apelsini ja tilli kastmes. Homme pidid neile külla tulema Kuuseoksad, endised kolleegid. Muidu nad nende Kuuseokstega eriti läbi ei käinud, aga suvel ikka sõideti teineteise suvekodudest läbi ja grilliti ühiselt. Ja joodi natuke pakiveini. Suvi on ju see reisimise aeg. Ja mis sa seal maal muud teed, tore, kui keegi külla tuleb. Ega neil nende Kuuseokstega suurt midagi rääkida ei olnud, aga ikkagi tuttavad inimesed.

Ega ta oma kälimehega ka hästi läbi ei saanud. Halvasti muidugi ka mitte, üldse mitte kuidagi.

Nii et polnud see eilnegi õhtu teab mis lõbus, süüa muidugi sai, seda lambaliha mustika ja muraka marinaadis, aga veini ta juua ei tohtinud, sest oli ju roolis ja nii oligi ta suuremalt jaolt niisama paku peal istunud. Kälimees oli kuldsete kätega mees, ta oli ise need pakud maha võetud vanast tammepuust saaginud ja nikerdanud kõikidele pähe kortsulise päkapikunäo.

Mõnel suunurgad üles, mõnel alla. Naise õde kutsus neid puupakke hellitavalt trollipoisteks.

Nende peale istuti alati, kui õues söödi, ja eks suvel söödigi võimaluse korral ikka õues, sest talvel jõuab toas süüa küll ja küll. Eile polnud tegelikult sugugi ilus ilm, vihma just ei sadanud, aga õhk oli külm, nii et nad istusid jopedes, ning tuul oli ka väga vali ja tõstis mitu korda laualina koos kõikide papptaldrikute ja plastmassist veinitopsikutega õhku ning kandis mitu meetrit edasi. Kälimees ajas seda lina siis taga ja saigi kätte ning lõpuks panid nad laudlina peale telliskivid, et see enam õhku ei tõuseks. No mis sa teed ära, selline on see Eestimaa ilm.

Ta vaatas kella. Lihtsalt ajaviiteks, ega tal kuhugi kiiret polnud. Teatrisse minekuni oli veel aega küll ja küll, ehkki neil oli plaanis varem sõitma hakata ja poest läbi minna, sest neil olid papptaldrikud otsas, aga Kuuseoksad tulemas. Poes käia talle meeldis, just suvel ja maal.

Talvel linnas oli poeskäik tavaline, seda ei pann ud tähelegi, aga suvel oli see tore vaheldus.

Umbes nagu siis, kui ta oli laps ja haige ja pidi voodis lebama ja tal oli kole igav ning kui siis vanaema külla tuli ja midagi head tõi. Suvise poes käimisega oli sama lugu. Tihti oligi see päeva kõige eredam sündmus.

Sest mis sa ikka seal õue peal niisama seisad ja istud, ära tüütab ju. Kogu aeg on selline tunne, et võiks midagi teha, aga mida sa ikka teed.

Sääsed tikkusid jälle ligi ja ta tagus neid. Pääsuke lendas ka õue kohal edasi-tagasi. Tal oli räästa all pesa ja ta kandis poegadele toitu. Naine päevitas ja oli liikumatu nagu laip.

Ta keskendus pääsukesele. Lind näis kuidagi närvilisena ja ta sai korraga aru, et on pääsukesel ees. Seisab just pesa all ja pääsuke ei julge oma poegi toitma lennata. Ei noh, milles küsimus, ta läheb üldse vahelduseks ära tuppa.

Toas oli hea jahe, aga teha polnud sealgi midagi. Korraks kaalus ta, kas mitte lülitada sisse arvuti ja mängida üks Solitaire. Aga ei viitsinud õieti sedagi. Ta seisis niisama veidi aega keset tuba ja õõtsutas end ühelt jalalt teisele. Läks siis ja vaatas külmkappi. Süüa oli, õlut oli.

Grill-liha apelsini ja tilli marinaadis – olemas! Ainult, jah, need papptaldrikud. Neid peab ostma.

Kuuseoksad ju.

Ta istus natuke aega diivanil, siis tõusis ja seisis. Siis istus jälle natuke aega diivanil. Siis läks õue. Pääsuke muutus uuesti närviliseks ega saanud jälle poegadele süüa viia, sest mingi arusaamatu paks jurakas seisis õue peal, täiesti vales kohas ja häiris töökat lindu.

Sest nagu juba öeldud: suur viimaks käes suvi oli nüüd ometi ja päikest pilve ainsatki taevas sinises varjamas polnud.