Auhinnatute nimed on juba teada, saadud lilledki närtsimas, kõik nii-öelda objektiivne on avalikustatud, seepärast võib huvi pakkuda veel asja erapoolikum ja kulisside taha jäänud osa.


Näiteks heitlused žürii sees. Mina kuulusin “suurde žüriisse” ehk auhinnakomisjoni, mis sõelus välja luule-, belletristilise proosa, näitekirjanduse, esseistika- ja vabapreemia. Nii et laste-, tõlkijate ja vene värgi valimisvaludest pole mul aimu.


Ühe asja tegime “suures žüriis” endale kohe alul kollektiivselt selgeks: me ei lähe punnitatud konsensuse teed. See tähendab, et ei hakka vägisi otsima kõiki žüriiliikmeid rahuldavaid kompromislikke kandidaate. See nudinuks otsustused kokkuleplikult nüridaks. Igaüks sai teadagi oma valikuid argumenteerida ja kaitsta, ka kolleege oskuslikult mõjutada, kui seda suudeti, otsuse langetas aga aritmeetika, häälteenamus.

Ühe terase otsuse tegime alguses veel, valisime pealikuks ehk žürii esimeheks Tiit Hennoste. Tema suutis nii istungeil kui meilivaidlustes hoida distsiplineerivat joont ja žürii töö sujus diskuteerivas kollegiaalsuses.


Proosapreemia saaja vormus kõige hõlpsamalt, juba esimese istungi lõppedes ei kahelnud ma, et laureaadiks saab Mari Saat. Ka ma ise olin täie rinnaga Saadi eest väljas, ehkki tegelikku võitlust ei kujunenudki. Nüüd olen lugenud ajalehist kommentaare, et justkui “Lasnamäe lunastaja” saanuks preemia eeskätt vene teema eest. See pole päriselt nii, Saadi raamat oli minu meelest aasta kunstiliselt õnnestunuim proosatöö. Tihe, stiilne, allusiooniline, mõjuva metafoorikaga.


Tõsiseltvõetavaks konkurendiks võinuks Saadile saada vaid Tiit Aleksejevi “Palveränd”. Hea ajalooline proosa, mis nüüdse pseudo- ehk alternatiivse ajaloolise vohamise foonil sugereeris kindlust, et minevikulises žanris on ka autentsed püüdlused veel värskelt elujõulised.


Luule sigitas erimeelsusi. Pole imestada, värsiaasta oli tuumakas ja võimalusterohke. Juba nominentide hulka ei mahtunud kõik, kes seda väärinuks. ­Asko Künnap ja Andres ­Langemets polnud väetimad kui need, kes kandidaatideks said. Lõpuks jäid žürii tahtel salajasele võitlusväljale vastamisi kaks luulevõistlejat: Maarja Kangro ja ­Andres Ehin. Eri põlvkonnad, erinevad esteetikad, eri sugu. Ei salga, et olin visalt Ehini toetaja. Mulle näib, et Andrese haraline sürr on “Udusulistajas” varasemast settinum, maa- ja inimeseligidasem (lugege luuletust “Niiskesilmne” jm). Aritmeetika langetas preemia Kangrole, kuid ma ei olnud just minestamiseni pettunud. Veel vähem olnuks ma pettunud aga siis, kui pärjatuks osutunuks ­Kruusa, fs või Rooste.


Esseistika preemia puhul jätkus samuti vaidlemismaad, pealegi tuli siin arvestada töid, mis žanripuhtalt esseemõiste alla ei mahtunud. Nominentide hulka tõusis karjuvalt erinevaid tekste, ühelt poolt näiteks Valdur Mikita teaduskeelne “Metsik lingvistika” ja teisalt Leelo Tungla lastekirjanduse ääremail leluv “Seltsimees laps”. Pole parata, eks haruliseks jä äb see valik ka tulevikus, üksnes kanoonilist esseistikat nõudes kujuneks mängumaa liialt ahtaks, küllap igavakski, sest populaarne kulkapreemia ei tohiks eeldada midagi mõistmatult spetsiifilist. Mina vankusin enda lõplikes otsustustes Hellar Grabbi ja Hando Runneli vahel, mu sisekonflikt ei kujunenud aga üleliia dramaatiliseks ja kui aritmeetika otsustas Grabbi kasuks, oli mul sõber Hellari üle hea meel.


Draama nõudis mitmete asjaolude täpsustamist ja esialgseid vaidlusi, aga lõplik otsus tuli suhteliselt üksmeelselt. Peeter Sauter ei saanud seda autasu mitte kompensatsiooniks proosas põrumise eest, nagu mõnele kõrvalseisjale võib näida, esiletõstmise tingis ikka kunstiline väärtus, “Keldris” on tõepoolest silmatorkavalt hüva draamatekst.


Vabaauhinna määramisel oli piigimurdmist kõige enam, sest võimaluste diapasoon tundus piiramatuna. Ise visklesin mitmete autorite vahel ja vahetasin arutelu käigus ka eelistusi, esiotsa näis mulle sobivaimana fundamentaalne “Eesti kirjandus paguluses XX sajandil”, siis kaldusin ­Merle ­Karusoo elutööd kajastava “Kui ruumid on täis” poole, lõpuks jäin väga rahule ka ­Margus Laidre tõsise töö “Dorpat 1558–1708” võiduga. Meelemuutused mus ei sündinud vilkast kergemeelsusest, vaid arutelude viljana. Žürii seekordne koosseis (Hennoste ja siinkirjutaja kõrval veel Barbi Pilvre, Indrek Hirv ja Anu Lamp) oli pealtnäha ja persooniti küll iseäraliselt kirju, kuid säsilt kokkuhoidev ja loominguline.


Näib, et üldsus on mõistnud meie otsustusi. Tõsi, arvatud on ka, et auhinnakomisjoni valikud olid (vähemasti nominentide puhul) liialt rutiinsed, võinuks olla ka pahviks löövaid jahmatusi. Ometi, epateerimist omaette eesmärgiks seada on keerukas. Kuid veel ühe auhinna kavva võtmise üle võiks Kulka tulevikus mõelda, nimega – üllatuspreemia. Sinna alla annaks mõne paugu planeerida. Seni lootkem, et maailmakrahh kõike pihuks-põrmuks ei lööks. Taevaisa, kaitse Kulkat!