20.03.2009, 00:00
Taevaisa, kaitse Kulkat!
Vaapo Vaher avab kirjandusauhindade žürii telgitaguseid.
Üks asi sai nüüd klaariks, tänavused kultuurkapitali
kirjandusauhinnad on väidetavalt kindlas kohas: premeeritute pangaarvel.
Auhindamisega kaasnev tunnustus sadestub aga vääramatult kaitstud
paika: kirjanduslukku. Kas kestvas ökonoomilises jännseisus ja
kasiinoäri mõõnamises kõik samas hiilguses edaspidigi
jätkub, sellest kõneleme aastakese pärast. Nüüd
annab rääkida võitjaist.
Auhinnatute nimed on juba
teada, saadud lilledki närtsimas, kõik nii-öelda objektiivne
on avalikustatud, seepärast võib huvi pakkuda veel asja erapoolikum
ja kulisside taha jäänud osa.
Näiteks heitlused
žürii sees. Mina kuulusin “suurde žüriisse” ehk
auhinnakomisjoni, mis sõelus välja luule-, belletristilise proosa,
näitekirjanduse, esseistika- ja vabapreemia. Nii et laste-,
tõlkijate ja vene värgi valimisvaludest pole mul aimu.
Ühe asja tegime “suures žüriis” endale kohe alul
kollektiivselt selgeks: me ei lähe punnitatud konsensuse teed. See
tähendab, et ei hakka vägisi otsima kõiki žüriiliikmeid
rahuldavaid kompromislikke kandidaate. See nudinuks otsustused kokkuleplikult
nüridaks. Igaüks sai teadagi oma valikuid argumenteerida ja kaitsta,
ka kolleege oskuslikult mõjutada, kui seda suudeti, otsuse langetas aga
aritmeetika, häälteenamus.
Ühe terase otsuse tegime alguses
veel, valisime pealikuks ehk žürii esimeheks Tiit Hennoste. Tema suutis
nii istungeil kui meilivaidlustes hoida distsiplineerivat joont ja žürii
töö sujus diskuteerivas kollegiaalsuses.
Proosapreemia
saaja vormus kõige hõlpsamalt, juba esimese istungi
lõppedes ei kahelnud ma, et laureaadiks saab Mari Saat. Ka ma ise olin
täie rinnaga Saadi eest väljas, ehkki tegelikku võitlust ei
kujunenudki. Nüüd olen lugenud ajalehist kommentaare, et justkui
“Lasnamäe lunastaja” saanuks preemia eeskätt vene teema
eest. See pole päriselt nii, Saadi raamat oli minu meelest aasta
kunstiliselt õnnestunuim proosatöö. Tihe, stiilne,
allusiooniline, mõjuva metafoorikaga.
Tõsiseltvõetavaks konkurendiks võinuks Saadile saada
vaid Tiit Aleksejevi “Palveränd”. Hea ajalooline proosa, mis
nüüdse pseudo- ehk alternatiivse ajaloolise vohamise foonil
sugereeris kindlust, et minevikulises žanris on ka autentsed
püüdlused veel värskelt elujõulised.
Luule
sigitas erimeelsusi. Pole imestada, värsiaasta oli tuumakas ja
võimalusterohke. Juba nominentide hulka ei mahtunud kõik, kes
seda väärinuks. Asko Künnap ja Andres Langemets polnud
väetimad kui need, kes kandidaatideks said. Lõpuks jäid
žürii tahtel salajasele võitlusväljale vastamisi kaks
luulevõistlejat: Maarja Kangro ja Andres Ehin. Eri
põlvkonnad, erinevad esteetikad, eri sugu. Ei salga, et olin visalt
Ehini toetaja. Mulle näib, et Andrese haraline sürr on
“Udusulistajas” varasemast settinum, maa- ja inimeseligidasem
(lugege luuletust “Niiskesilmne” jm). Aritmeetika langetas preemia
Kangrole, kuid ma ei olnud just minestamiseni pettunud. Veel vähem olnuks
ma pettunud aga siis, kui pärjatuks osutunuks Kruusa, fs või
Rooste.
Esseistika preemia puhul jätkus samuti vaidlemismaad,
pealegi tuli siin arvestada töid, mis žanripuhtalt esseemõiste alla
ei mahtunud. Nominentide hulka tõusis karjuvalt erinevaid tekste,
ühelt poolt näiteks Valdur Mikita teaduskeelne “Metsik
lingvistika” ja teisalt Leelo Tungla lastekirjanduse ääremail
leluv “Seltsimees laps”. Pole parata, eks haruliseks jä
äb see valik ka tulevikus, üksnes kanoonilist esseistikat
nõudes kujuneks mängumaa liialt ahtaks, küllap igavakski, sest
populaarne kulkapreemia ei tohiks eeldada midagi mõistmatult
spetsiifilist. Mina vankusin enda lõplikes otsustustes Hellar Grabbi ja
Hando Runneli vahel, mu sisekonflikt ei kujunenud aga üleliia
dramaatiliseks ja kui aritmeetika otsustas Grabbi kasuks, oli mul sõber
Hellari üle hea meel.
Draama nõudis mitmete asjaolude
täpsustamist ja esialgseid vaidlusi, aga lõplik otsus tuli
suhteliselt üksmeelselt. Peeter Sauter ei saanud seda autasu mitte
kompensatsiooniks proosas põrumise eest, nagu mõnele
kõrvalseisjale võib näida, esiletõstmise tingis ikka
kunstiline väärtus, “Keldris” on tõepoolest
silmatorkavalt hüva draamatekst.
Vabaauhinna
määramisel oli piigimurdmist kõige enam, sest
võimaluste diapasoon tundus piiramatuna. Ise visklesin mitmete autorite
vahel ja vahetasin arutelu käigus ka eelistusi, esiotsa näis mulle
sobivaimana fundamentaalne “Eesti kirjandus paguluses XX sajandil”,
siis kaldusin Merle Karusoo elutööd kajastava “Kui
ruumid on täis” poole, lõpuks jäin väga rahule ka
Margus Laidre tõsise töö “Dorpat
1558–1708” võiduga. Meelemuutused mus ei
sündinud vilkast kergemeelsusest, vaid arutelude viljana. Žürii
seekordne koosseis (Hennoste ja siinkirjutaja kõrval veel Barbi Pilvre,
Indrek Hirv ja Anu Lamp) oli pealtnäha ja persooniti küll
iseäraliselt kirju, kuid säsilt kokkuhoidev ja loominguline.
Näib, et üldsus on mõistnud meie otsustusi.
Tõsi, arvatud on ka, et auhinnakomisjoni valikud olid (vähemasti
nominentide puhul) liialt rutiinsed, võinuks olla ka pahviks
löövaid jahmatusi. Ometi, epateerimist omaette eesmärgiks seada
on keerukas. Kuid veel ühe auhinna kavva võtmise üle
võiks Kulka tulevikus mõelda, nimega – üllatuspreemia.
Sinna alla annaks mõne paugu planeerida. Seni lootkem, et maailmakrahh
kõike pihuks-põrmuks ei lööks. Taevaisa, kaitse Kulkat!