Tahad pargipingil puhata – pane kilekott istmiku alla!

Kas tõesti on Tallinn nii nõder linnake, et me ei vääri täitsa oma linnamööblit, küsib Karin Paulus.

Eesti linnade ja kopsakamate külade tanumaid kiputakse ikka kampaania korras kaunistama. Tallinnas hääletatakse pinkide ja prügikastide kujunduslahendusi, võõbatakse pesakaste trikoloorikarva (mõistagi mitte lindude vajadusi silmas pidades), valitakse rattateede ja hoidikute ehitamise asemel rattasõbralikke ettevõtteid. Soovimatust tegeleda populismi kõrval asja endaga ilmestab pärmina paisuva pealinna Tallinna koduleht, kus linnakujunduse sektsioonis on süsteemse lähenemise asemel viide linnakujunduse õigusruumi analüüsile, reklaamide paigutusele, maksustamisele ja konkurssidele; väikevormide puhul aga soovitakse kontakteeruda seni nähtamatuks jääda soovinud linnadisaineri Urmas Kaldaruga.

Linnakujunduslikest uudistest mõjutas tallinlaste elu kõige enam mitte liikuvuse ja eri sihtgruppide ning keskkonna esteetika analüüsi põhjal saadud tulemus, vaid hääletuses valitud kohtadesse paigutatud pingid. Mullu tekkisid sama meetodiga postide külge prügiurnid, mida küll tühjendama ja puhastama ei kiputa. Need on pealegi pimedatele ohtlikud, sest valge kepiga nii kõrgel ju ei kompa. Nagu mõned aastad tagasi Kalaranna tänavat ja paljusid bussipeatusi viimaks ometi pinkidega varustades, eelistati ka sel korral peamiselt Extery toodangut. See firma töötab käsikäes disainistuudioga Iseasi, millega on seotud Martin Pärn koos Edina Dufala-Pärna, Sven Sõrmuse ja Pent Talvetiga. Nende seni väljapaistvaimaks projektiks on Helsingi linnamööbli konkursi Extery kollektsioon Klaar (2010), mille asjalik, karge, ent sõbralik disain haakus suurepäraselt 2012. aasta disainipealinna kuvandiga. Just seal on need modernistlikult meeldivad pingid omal kohal – ruske graniidi, maitsekate tänavakatete ja Soomele omase korrektse kinnitusviisiga. Tallinna paigutati samu pinke, mille habras elegants on aga märksa kakofoonilisemas, kuid ka materjalide poolest (domineerib paas) pigem hallikamas ja rabedamas pinnases kadunud. Kas tõesti on Tallinn nii nõder linnake, et me ei vääri täitsa oma linnamööblit? On ju stiilne paviljon, pink, prügikast ja rattahoidja suurepärased vahendid, kuidas tugevdada identiteeti ning muuta piirkond stilistika abil ühtsemaks. Ideaalis vääriksid oma näoga istmeid nii Lasnamäe, Kadriorg kui ka Kopli.

Paha on Tallinnas Tammsaare pargi pingil istuda nii sirge seljaga kui lösutades, sest seljatoe kõrgus ja nurk ei tundu istumist soosivat.

Siiski on tänavatelt leitav Extery toodang, mille seas on näiteks Kristiines ka jämmusjalgne ja seega ehk veidi tallinnapärasemalt kohmakam Tahu (disainer Martin Pärn), vaieldamatult siiski professionaalne. Need on pingid, kus on mugav istuda, mida on üsna raske rikkuda (kuigi ka sellega saavad pealinlased hakkama), ning nende vormikeel on üpris ajatu. Meisterlikkus ilmneb ka konkurentidest sobivamas materjalis. Väga mõistlike valikutena on põhiliselt kasutusel ilus tume termotöödeldud ja seega seenhaigusi ning hallitust paremini eirata suutev saar ja liimitud lehis. Tänu suurele vaigusisaldusele viimast sademete kartuses töötlema praktiliselt ei pea ning sestap on see „naturaalse iludusena“ nii disainis kui fassaadilaudisena hetkel üks moematerjale.

Risti vastupidist lähenemist kohtab uudiskeskkondadest kõige pretensioonikamas – hilinemisega valmis saanud Tammsaare pargis. 2012. aasta arhitektuurikonkursi tulemina sai tänavu sügisel valmis ka Tammsaare pargi uus kuub. Projekti autorid on Kadarik Tüür Arhitektide võtmetegijad Ott Kadarik, Mihkel Tüür jt. Särt­saka, tuumaplahvatust meenutava keskme ümber, radade serva ning Estonia teatri ette on tipitud blonde pinke. Juba praegu, kui avamisest pole veel möödunud kaht kuudki, on valgel puidul ja heledal betoonil ebameeldiv porine, hall-roheline ollus ja vettinud puulehed. Võõp on kulunud. Kui keerukat haljastust hooldatakse tihedalt, siis kaltsu kätte võtmist pinkide puhtaks nühkimiseks ei ole seni veel rahastatud. Jah, viimistlus on diletantlik, kuid selline luksusprojekt vajaks ka oskuslikuma lahenduse puhul argipäevast hoolt. Kuidagi ei saa rahul olla ka pinkide ergonoomilise lahendusega – paha on istuda nii sirge seljaga kui lösutades, seljatoe kõrgus ja nurk ei tundu istumist soosivat. Kuigi sageli on ebamugavus ehk teadlik, et keegi ühte kohta liiga pikalt ei jääks. Sellesordilise näitena meenuvad rongipeatuste metalsed varjualused (Luhse & Tuhal, 2009), kus ei ole ei tuulevarju, head istumise ega kotitoetamise kohta.

Veidervormidele alistumist näeb ka mujal – EV100 kampaania korras valminud Põlva keskväljakul ajavad liim- ja ristkihtpuidust istumiseks mõeldud väikevormid ilmselt kuum­õlitamise pärast lausa rokka välja. Kui tahad Eesti linnas pingile istuda, siis pane kilekott alla, nagu lapsepõlves!