Täiuslikust ja tegelikust sotsialismist Venezuelas
Kui vasakpoolse Venezuela suurlinnades on kuritegevus muutnud elu võrdlemisi ebaturvaliseks, siis riigi ääremaadel võib ka gringo end suhteliselt julgelt tunda. Odava rummi, betoonist indiaanikülade ja president Hugo Chávezi karmikäelise juhtimisega käis tutvumas Anu Vane.
Amazonases pole mingi ime kohata maanteel käsitsi voolitud vibu ja odaga indiaani jahimeest. Ja mingi ime pole ka see, kui üle paari kuu tuttavast metsatukast mööda sõites sealt järsku uue indiaani onnikese avastad.
Indiaanlasi tekib juurde sõna otseses mõttes külakaupa. Nad tulevad üle jõe Colombiast, sest Venezuela riik annab neile hea meelega dokumendid ja tüki maad, kui nemad tänutäheks vaid õige mehe eest oma hääle annavad. Naftaraha eest võimaldatakse lihtrahvale odavaid hüvesid ja see on ka üks põhjusi, miks kesk- ja ülemklassist pigem põlatud Chávez nii pikalt võimul on püsinud.
Venezuela kummastava sotsialismuse kõige silmatorkavam väljendus on indiaani külad, mis pealiskaudsel vaatamisel meenutavad eestimaiseid uuselamurajoone – värvilised majakarbid kenades rivides, igaühe ukse kohal ööpäev läbi sirav lambike. Iseäralikud on vaid maja taga keppjalgadel seisvad standardsed sinised veetünnid. Indiaanlastele infrastruktuuri loomiseks on kulutatud miljoneid.
Igas sellises kuni 650 majakesest koosnevas külas on kool, keskus, pealik ja šamaan, misjonäride toetusel rajatud külades ka kirik. Majadevahelised asfaltteed on nii laiad, et meie põllupealne majaomanik läheks kadedusest roheliseks. Majad näevad välja kenad ja korralikud, ehkki pole palju enamat katusega betoonkarbikesest, kus on köök, elutuba ja tualettruum. Muide, üks esimesi asju, mida indiaanlane uude majja asudes teeb, on lõhkuda välja WC-pott – ega toas ju ometi häda tehta!
Sotsialism indiaani moodi
90 protsendi ulatuses elatab indiaanlane end ikka veel maast – mehed käivad jahil ja kalal, naised kasvatavad maniokki ja banaane. Ülejäänud 10 protsenti tuleb juhuslikest ja vähem juhuslikest tööotstest, kuid tööga on indiaanlastel oma suhe. Näiteks kurdab kohalik hotelliomanik, et abitööliseks palgatud Pedro kaduvat teinekord lihtsalt ära. Alustab näiteks aia ladumist, teeb pool valmis ja ütleb siis, et peab ära käima. Kahe kuu pärast tagasi tulles alustab sealt, kus pooleli jäi, nagu poleks midagi juhtunudki. Vahepeal oli vaja alet põletada.
Indiaani külas käivad tööl enamasti ainult mehed. Amazonases on tavaline, et 50-liikmelises külas on püsiv töökoht vaid paaril elanikul. Nende sissetulek kuulub külale ja raha kasutavad vajadusel kõik pealiku eestkostel. Eriti ilmekalt paistab see maast madalast juurdunud ühiskonnakorraldus välja indiaani lastes. Me oleme ju harjunud, et lapsele tuleb igal juhul toonitada, et ta õdedele-vendadele ka annaks ja kõike üksi ära ei sööks, kuid kui külakostiks viidud karbi küpsiseid ühele indiaani poisiklutile pihku pistsime, tõmbas ta hetkegi mõtlemata karbi lahti, pani igale kaaslasele peo peale võrdselt kolm küpsist, siis luges ka enda jao välja, pani karbi kinni ja viis riiulile pärastiseks. Tal ei tulnud pähegi, et midagi on toodud ainult temale.
Maailm tungib peale
Siiski on igal sammul tunda, et ajad on muutumas. Tänapäevane maailm tungib peale. Indiaanlane elab piltlikult öeldes mobiiltelefon ühes ja vibu teises käes. Kuigi Amazonases on palju maad, kus kümme aastat ühegi inimese jalg pole astunud, ja sügaval vihmametsas elab indiaanlasi, kes siiani riideid ei kanna, ei ole enamikul indiaani kogukondadest siiski valikut. Näiteks on indiaani külades tõeline hitt sardiinikonservid ja makaronid. Ja alkohol – kuna indiaanlaste kultuuris selline võluvesi lihtsalt puudub, on neil nii füüsis kui ka psüühika rummi laastavale mõjule vastuvõtlikum.
Samal ajal on traditsioonid kerged kaduma. Amazonase üks tuntumaid vaatamisväärsusi on Piedra Pintada kaljujoonised – kõrgele tumedale kaljule maalitud geko, jõedelfiin ja anakonda mõjuvad inimvõimete piirest väljajääva asukoha ja mõõtmete tõttu müstiliselt. Kui aga küsime teejuhilt, mida need tähistavad või kes on need joonistanud, ühmab ta ainult, et ei tea – indiaanlased ei mäletavat.
Paljude asjadega nii ongi. Kõigest paari-kolme inimpõlvega on betoonkülades elavad indiaanlased kaotanud korvamatu osa oma kultuurist – nad ei tunne enam ravimtaimi, ei suuda metsas toime tulla, on harjumatult süsivesikurikka dieedi tõttu paksuks läinud ja kannatavad suhkruhaiguse all. Konservide maitse on suus, aga raha ei ole ja ise end ära elatada enam ei suuda. Tekkinud on omamoodi nõiaring.
Kõiges on süüdi valitsus
Loomulikult ei ole selles kõiges süüdi Chávez, kuigi just seda meie Amazonase teejuht meile vannub. Ent Chávezi diktaatorlikku valitsusstiili vaadates pole ime, et nii arvatakse. Kõik suuremad telekanalid ja enamik ajalehti on tema vastu. Väidetakse, et ta on lasknud oma käsilastel ajakirjanikke vägivallaga ähvardada. Chávez ise aga ütleb, et ajakirjandust kontrollivad jõud, kelle huvidele tema poliitika vastu käib.
Poliitika vankri ette on rakendatud nii naftakaubandus kui ka rahvusvahelised suhted. Näiteks on Chávezi soojad suhted Kuubaga kaasa toonud USA valitsuse halva suhtumise. Venezuela tarnib Kuubale 90 000 barrelit naftat päevas, saades vastutasuks sadade arstide, õpetajate ja teiste spetsialistide tööjõu, mis on võimaldanud tõsta tervishoiu ja kirjaoskuse taset Venezuelas.
Chávezi plaan on mastaapne – riigistada energia-, kommunaal- ja telekommunikatsiooniettevõtted ning võtta sõltumatus riigi keskpangalt. Seda võib lugeda Wikipediast, päriselus aga räägivad inimesed märksa vürtsikamaid jutte. Näiteks usutakse, et Aafrika juurtega Chávez tegeleb voodoo’ga ning on oma käepikendused muutnud sisuliselt zombie’deks. Veel teatakse arvata, et Venezuela rahatähtedel kujutatud portreed on joonistatud mõjutama alateadvust nii, et kõik raha kasutajad Chávezi pooldajateks muuta. Seepärast antakse ka bolivare tihti käest kätte nii, et portreega külg on teadlikult all- ja loomapildiga külg ülalpool.
