Üks usalduskao poole tõmbavaid makrotrende on valskuse n-ö tavapärastumine. Oleme jõudnud aega, kus suur osa kõmu- ja reklaamsõnumitest (näiteks lugu diivanist purskuvast naftast) pole mõeldudki uskumiseks. Võitlus käib vaid koha pärast meie kõrvade vahel. Nii ringlebki meedias üha enam karjuvaid ja sisulise tähenduseta sõnumeid, mis risustavad semiosfääri nagu autokummid metsaalust. Tasapisi oleme õppinud infotulva filtreerima. Kuid võidujooks jätkub ja petutehnoloogiad arenevad. Igas kaubanduskeskuses satume vaikse psühholoogilise rünnaku alla. Alates kauba paigutusest ja lõpetades taustamuusikaga pole seal midagi juhuslikku. Kõik on hästimakstud konsultantide poolt paika pandud eesmärgiga mõjutada teie vaba tahet.

Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi professor Dan Ariely õpetab tudengitele uut ainet nimega käitumisökonoomika. Tema raamat “Predictably Irrational” (e.k “Ennustatavalt irratsionaalne”) annab hea ülevaate tarbija impulsiivsusest ja viisidest, kuidas seda ekspluateerida. Ariely vaidlustab majandusteooria aluseelduse – et inimesed langetavad otsuseid ratsionaalselt. Moodsa manipuleerimis- ja kultusloometehnoloogia tipptaset võib näha öistes iPhone’i järjekordades. Vaba, ratsionaalselt mõtlev inimene neis ju ei seisaks.

Teist, paralleelset makrotrendi võiks nimetada turu põduruseks. Ühelt poolt ilmestab seda monopolide kasvav turujõud (ja kulud nende ohjamiseks). Teisalt muutub ketistumise lõppfaasis ebaefektiivseks ka turg ise. Kui alles on paar-kolm tegijat, tuleb oma osakaalu hoidmiseks kulutada meeletuid summasid turundusele. Probleem on selles, et need investeeringud ei loo tarbijale enam lisaväärtust. (Või olete te tühja külmkappi vaadates kunagi mõelnud, et boonuspunkte peaks poest juurde tooma?) Loodud võltsväärtuse kulud maksame aga kinni kõik ühiselt. Eestis on see nähtav näiteks panganduses, side- ja kaubanduskettides. Aga ka poliitikas ehk erakondade turul. Selles arengufaasis hakkavad turuosalised tootma vahtu. Tekib omamoodi paradoks: püüdes paaniliselt konkurentidest eristuda, sarnanetakse nendega üha enam. Nii leiamegi panka, mobiilifirmat või valimistel erakonda valides tihti, et sisulise valiku võimalus puudub. Sisenemisbarjäärid (bürokraatia, kapitalivajadus, valimiskünnis) on liiga kõrged, et uusi tegijaid tõmmata. Loomulik taastootmine peatub ja süsteem “hangub”.

Rootsi-Ameerika filosoof Sissela Bok tõmbab oma raamatus “Lying” (“Valetamine”) paralleeli pettuse ja vägivalla vahele. Mõlema eesmärk on võimu omandamine teise inimese üle, tema sundimine millekski, mida ta vabatahtlikult ei teeks. Kuid igal valel on hind. Pettur eeldab, et temaga käitutakse samamoodi. Ta hakkab kahtlema ja tõmbub oma siseilma. Boki järgi avaldubki valskuse tegelik hind ühiskonda tervikuks liitvate usaldussidemete lagundamises ja künismi kasvus. Me elame süsteemis, mis toetub usaldusele, kuid on programmeeritud tootma näivust ja teatraalsust. See ei ole jätkusuutlik. 

Eelnevat maakeeli kokku võttes: kuidas suhtuda panka, kes heal ajal pakub kodulaenu, kuid müüb raske aja saabudes kodu su jalge alt poole hinnaga minema ning keerab järelejääva summa tarbimislaenuks? See tegu on autu. Peab ikka purjus olema, et sellise kätte oma pensionipõlv usaldada! Äsjane majanduskriis sai alguse valede kuhjumisest USA väärtpaberiturul ja järgnenud äkilisest usaldusvaakumist. Vaid turuosalised ise teavad, kui palju miine on nad oma põllule veel külvanud ja kui suur on nende kollektiivse (enese-)usalduse reserv.

Kindlasti pole tulevane megakriis ette määratud. Tulevikku ei saa ennustada, ainult koos-luua. Siiski, valitsustel üksi on nende suundumustega raske võidelda. Esiteks ei ole paragrahvid just parim vahend ausameelsuse tootmiseks. Teiseks süvendab reguleerimine turu põdurust. Kolmandaks võivad valitsused üha laenates ja pankadele käendusi jagades rahva ohtlikult sisse mässida. Hiljutises päästeoperatsioonis emiteerisid Euroopa valitsused 750 miljardi euro eest tuletisinstrumente. Turg käitus selle üüratu summaga nagu ahjualune muiste – neelas alla ja küsib juba lisa. Ka ei piirduks võimalik megakriis kindlasti ainult majandusega. Näitlik välispoliitiline ohustsenaarium: hiljutine Islandi-Briti pangatüli, kus osalisteks olnuks Eesti pangad ja Vene hoiustajad.

21. sajandil on müüt kõikenägevast ja -kontrollivast valitsusest osutumas umbes sama piiratuks kui 20. sajandi müüt turu nähtamatust käest. Sestap peab võimaliku megakriisi korral ühel või teisel moel lavale astuma ikkagi kõrgeima võimu kandja – rahvas. Viimase sajandi jooksul oleme rahvana läbinud kolm megakriisi, mille käigus me saavutasime, kaotasime ja taastasime iseseisvuse. Kõik kolm läksid liikvele laiast maailmast, mitte Eestist. Kõikide tulemus oli nende puhkedes ettearvamatu. Kõikide käigus vahetus siinne võimu- ja majanduseliit. Järjekorras teise, meile katastroofiliselt lõppenud kriisi ajal jäi rahvas äraootavaks. Ülejäänud kahes sekkus aga sündmuste käiku ja saavutas edu.

Mõtlemapanev on selle taustal võrrelda YouTube’is kaadreid viimasest kahest suurest Tallinnas aset leidnud tänavarahutusest. 15. mail 1990 saatis intrite väljaastumise laiali rahvas, ilma sinikate ja purustatud akendeta. Aprillis 2007 nii enam ei läinud. Teise ajaloolise paralleelina võib äsjast Ühtse Eesti teatrisündmust võrrelda 1980. aasta “40 kirjaga”. Mõlemal juhul tajus ärksam kultuuriseltskond arengu jätkusuutmatust ja püüdis sellest võimulolijatele märku anda. Mõlemal juhul päädis lugu kummalegi kerge ehmatusega. Aastal 1980 oli perestroika alguseni jäänud kuus-seitse aastat. Nagu toona, ei saa ka nüüd ümbritsevat inforuumi tõe pähe võtta. Nagu toona, elame keelajate imedemaal. Munitsipaalpolitsei korraldab haaranguid suitsetavatele koolinoortele, valitsus määrab aiagrilli ja söekoti vahelist normkaugust. Järgmine murrang ei pruugi olla kaugel.