Teve Floren : Tallinn kultuuripealinnaks ilma rahata!
Uks sulgub, avaneb aken! Riik pidi rahakraani koomale keerama? Pole hullu, saame hakkama ja Tallinn 2011 karavan läheb edasi! Täistuuridel ja rõõmsalt vilistades!
Et kus see avanev aken on? Vaadake ringi – aknaid on igal pool, ja nende taga on inimesed! Vahvad, pealehakkajad ja loomingulised Eesti inimesed! Paljudel neist on viimasel ajal häirivalt palju vaba aega tekkinud, osal jälle pole kunagi vaba aega, aga kui vaja on ja tahet ka, siis nad leiavad selle. Ja vabal ajal saab lakke vaadata ja loomekratil algavad lustitalgud...
Ühesõnaga, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem, ehk nagu mu vanaema Valve ütleb: mis viga pissil käia, kui põis omast käest võtta. Mis jutt see on, et vahendeid napib! Meil on ju ressurssi lausa 1,3 miljoni jagu (pluss välismaale paigutatu)! Ja võtkem arvestuslikuks ühikuks julgelt see kõige hinnalisem - Eesti rahvas on ju kultuuripealinna projekti teostamisel võimalikest see kõikse väärtuslikum vääring.
Hopsassaa ja valleraa... Tallinn kultuuripealinnaks ilma rahata? Hmm... Ohh, võiks näiteks uurida, kas saaks ühe kauni lõbusa peenra kuskile täiesti kesklinna riigi tühermaale kevadel kujundada – juurikatest ja küüslaukudest ja maitsetaimedest (ei teagi, millal neid asju külvatakse ja istutatakse, aga küllap tädid ja vanaemad nõu ja jõuga aitavad). Ja miks mitte panna linnades üksikute puude juurde maasse kena tahvel eesti- ja ingliskeelse päevasõnumi või muinasjutuga? Ergutaks äkki tülpinud möödakäia mõttevoolu... Mnjaa, peaks hakkama tasapisi endasse seda valmisolekut treenima, et kui tänaval eksinud pilguga korealast linnakaarti puurimas näen, et siis võiks ikka julgelt naeratades kohe ligi astuda ja abi pakkuda, ilma korrakski mõtlemata, kas ikka on vaja. Jah, peaksin ikka natuke rõõmsamalt inimestele tänaval silma vaatama (hehee, riimiga jääb meelde: „Ära vahi kingi, vaata parem hingi...“, kuigi olen kuulnud, et suurlinnade inimesed oskavad vastutulijate olemuse kohta nende saabaste põhjal väga palju öelda)... Oh, ja sõpradega võiks ju mõne stand-up comedy vormis sketšide seeriagi planeerida!
Et meil nüüd selle auväärse vastutuse soliidsel kandmisel komplikatsioone tekkis, on mõneti just täpselt see, mida meie ühiskonnal vaja oligi. Pean silmas kodanikuühiskonda! Äratuskell hakkas helisema!
Tegu on piisavalt olulise ja mastaapse, ka muud maailma huvitava ettevõtmisega, et paljudele meist läheb see tõepoolest korda. Nähes rahaprobleemide ja poliitiliste mängude pärast Tallinna ja Eesti tutvustamise mitme aasta pikkust – ja osalt juba tublilt teostatud – kampaaniat kängumas, kisub Eesti inimesel kulm kortsu ja hing lööb mässama. Euroopa kultuuripealinna tiitel on meie riigile ja rahvale sedalaadi au, võimalus ja rikastumispotentsiaal (mitte ainult rahalises mõttes), mida ei saa kasutamata jätta! Õnneks ütles seda hiljuti ka kultuuriminister kaamerasilma vaadates, nii et enam me riigi toetuses ei kahtle.
Niisiis, kõik häid ideid genereerima ja teostama! Inspiratsiooni saamiseks soovitan heita pilk ka Tallinn 2011 sihtasutuse veebisaidile – sest sellega tutvudes saab selgeks selle ettevõtmise sisu ja sõnum, see on tulvil head tahet, hiilgavaid mõtteid, indu ja innustust. Iga Eesti elanik – olgu ta eestlane või muust rahvusest – saab kultuuripealinna-aasta õnnestumist ja selle ettevalmistust omal moel toetada. Kas pole?
Täiesti ilma rahata, vaid agarate inimeste hea tahte ja tööga ning mõningase kompetentse koordineerimisega saab säravalt ellu viia päris suure osa neist uskumatult leidlikest, mõtteid ja tundeid toitvatest ideedest ja plaanidest, mille inimesed on programmikomisjonile juba saatnud või mis on veel meeltel tallel ja alles sündimas. Vabatahtlikult ja omaalgatuslikult saab imelisi asju korda saata! Koostöö ja planeeritud tegevus annab sageli (aga mitte alati) veelgi parema ja ulatuslikuma tulemuse, mistõttu oleks ütlemata tervitatav, kui ka erinevad organisatsioonid, mittetulunduslikud ühingud ja firmad üle Eesti initsiatiivi võtaks, oma töötajate algatustega kaasa läheks ning lähiajal, nüüd ja edaspidi, Tallinn 2011 projekti meelsuse ja eesmärgiga haakuvaid tegevusi planeeriks.
Pole ju oluline, et kõik selle ja järgmise aasta üritused ja vahvad teod kohe Tallinn 2011 kodulehele ametlike ürituste nimekirja saaksid. Teeme lihtsalt ise, omapäi ja kohalikul tasandil. Küll edaspidi võib ellu kutsutu ka selle suurprojekti ametlikku kultuuriprogrammiga ühitada, kas või huvilisi kohalike omavalitsuse kodulehekülgedele juhatades või ka hiljem jooksvalt infot inglise keelde tõlkides. Kõik ei pea olema tingimata tsentraliseeritud – me teeme seda kõike ju iseenda ja oma kogukonna jaoks!
Jah, olengi mõelnud, et peaks oma musikaalsetele noortele tuttavatele ja sõpradele ikka südamele panema, et Eestis võiks ikka ka sagedamini andekaid tänavamuusikuid kuulda olla. Ja oleks nii ilus, kui üksluiste Toompea panoraampiltide kõrval müüdaks vanalinnas alternatiivina ka meie fotograafia- ja maalikunstitudengite jäädvustusi Tallinnast ja Eestist (kaardikaupmehed võiks ju olla koostööst huvitatud, ehk võiks ka Tallinn 2011 sihtasutuse e-poed selliseid asju pakkuda?). Oo, ka oleks päris kasulik, kui noored noortekeskuste kaudu vabatahtlikult (ja mõningase ettevalmistusega) laste mänguväljakutel regulaarselt tegevusi käiks korraldamas, ja et üritataks vene ja eesti ja muust rahvusest lapsi koos mängima julgustada. Ja nende vanematele võiks ka samal ajal kõrvalplatsil mängimisvõimalust pakkuda – tuttavad Rumeeniast rääkisid, kuidas nende täiskasvanute mänguringid üleöö fänne kogusid ja mõnele lausa sagedaseks vaba aja sisutusviisiks said. Ehh, ja veel selline mõte, et pakkuda turistidele võimalust kohalike eestlaste juures (nt Mustamäel) pühapäevahommikul pannkoogil ja maasikamoosil käia - saaks kohalike oludega tutvuda ja (kahesuunalist) keelekümblust teha. See viimane pole vist küll minu idee, aga kuskilt on jäänud kõrvu ja tundub vahva. Ja ega selliste mõtete teostamise puhul saa vist nn pakkumist kunagi liiga palju olla...
Väheke korraldamist, palju tahet, ettevõtmist ja viitsimist ja ideed saavadki reaalsuseks – kogemusteks, emotsioonideks, mõteteks ja mälestusteks. Viimasel ajal on olnud kuulda, et Eesti inimesed ootavad rohkem võimalusi raha annetada. Aga solidaarne saab ka muul moel olla – kinkindes oma aega, ideid ja entusiasmi. Või siis, miks mitte, näiteks maasikamoosi ja taimeistikuid eelpool pakutud ideede teostamiseks. Aeg on muuta suhtumist, et tasuta saadu või vabatahtlikult tehtu on millegi poolest kehvem.
Ja uskuge mind, omaalgatuslik ja vabatahtlik tegevus tasub ära. Mitmeti. Lisaks muule on see investeering (praeguses majandussituatsioonis paljudele ehk ainus võimalik). Kujutage ette: higimull otsa ees, Tallinna keskkinnas oma kasvatatud tomatitaime istutades võite ju näiteks silma jääda Eestit väisama tulnud Saksa mahepõllumajandajale, kes teile koostööd pakub. Ja teie pere töötusekuradile ongi üks-null tehtud!
Särasilmaenergiat!
