Tiina Jõgeda: Et mitte tahvlilapiga pihta saada
Mida peab tegema noor õpetaja, kui klassitäis teismelisi otsustab tunni ajal pisut lõbutseda? Kustukummid lendavad, tahvlile ilmub sündsusetu kritseldis ning käratsemisse kaob ära õpetajanna ettepanek tundi viisakalt jätkata.
Üks võimalus on kriisisituatsiooni eitada: teha nägu, et kõik on kontrolli all, või siis poriseda, et väikse grupi mässamine ei peegelda veel kogu klassi meeleolusid. Aga enesepettus ei lahenda olukorda.
Kuidas ennast kehtestada? Klassi ees, sõprade kambas, riigi ees?
Seda muret pole neil, kellel jõud silmanähtavalt grupist üle käib, sest hirm füüsilise paikapanemise ees on kõige lihtsam ja toimivam retsept – vanglakambris ja politseiriigis teatakse seda hästi.
Enesekehtestamiseks on ka intelligentsemaid võimalusi. Esiteks peaks grupijuht selgeks tegema mõned grupipsühholoogia elementaartõed.
Esiteks, kui klassitäis (või riigitäis) inimesi kohtab uut grupijuhti, ollakse äraootaval positsioonil. Selles arengufaasis on konformsus kõrge: kõik tunnustavad grupijuhi autoriteeti, vaatavad talle alt üles ja otse suhu, usaldavad ja imetlevad teda. Grupijuhile saab selgeks, et ta on liider jumala armust ning loodud oma tarkusega masse läbi katsumuste juhtima. Autoritaarsus sobib siia, sest grupp tahab selgeid juhtnööre.
Ent grupi liikmetel on massilise pugemise ja ülistamisega oma huvid mängus: mida kõrgemale pjedestaalile tõstetakse grupijuht, seda turvalisemalt tunneb end grupp. Mugav ja muretu eluke, liider teab ja toimetab. Tõsi, grupi produktiivsus on sellal väike, küsimuste peale kohmetutakse, vastuseid ei juleta anda, sest pole nagu põhjust pingutada.
Ent nii see ei jää. Ühel hetkel hakkavad grupi liikmed omavahel pilke vahetama, neile meenub, et nemadki on isiksused oma ideede ja tungidega. Nüüd hakkab grupp grupijuhile vastanduma, tema absoluutsetes tõdedes hakatakse kahtlema, tekib ettepanekuid midagi grupireeglites muuta. Esialgu teda veel ei süüdistata, aga grupp tunneb endas mingit ebamugavat kihelust. Tajutakse piiranguid, mis arengut häirivad.
Liider kujutab ikka veel ette, et ta on asendamatu ning grupist üle ega pane tähele, et juhi vastu sõdides tekib grupis koostöö, kambavaim. Juhi seljataga hakatakse teda klatšima, leitakse ja analüüsitakse puudusi. Grupi areng toimub pettumuse kaudu: grupijuht polegi see, kes mind õnnelikuks teeb!
Terve hulga isiksuste peatõstmisega tekib kaos, kõikide sõda kõikide vastu. Omavahel konkureerivate solistide meeskonnaga näiteks korvpallivõistlusi ei võida. Kuigi energianivoo on nii kõrge, et tänavameeleavalduste korraldamine ja petitsioonidele suure hulga allkirjade kogumine on käkitegu.
Kui tormis ellu jäädakse, jõuab grupp oma arengus kolmandasse, kõige toredamasse faasi: kõik on õnnelikud, produktiivsed, helge siht terendab silme ees, töö käib, aktsepteeritakse erimeelsusi, õppimisvõime on suur, grupi liikmed kaitsevad üksteist, inimesed on avatud, tekib meie-tunne, katarsis. Tark grupijuht on nüüd tagaplaanil, tema roll on ülesehitustööd rahulikult jälgida. See on põhjamaise demokraatia üllas aeg, kus erimeelsused lahendatakse debattidega, mitte ballistiliste rakettidega.
Liidri meisterlikkust näitab muidugi teise, kirgliku arengustaadiumiga toime tulek. Kui juht tormi maha surub või seda ülbelt eitab, pole tal pikka pidu. Edu valem on käituda eeskujulikult: ükskõik kui palju temaga ei sõditaks, jääb tema ikka väärikaks, meelekindlaks, ei lase ennast provotseerida. Kõikide nende protsesside jälgimine nõuab suurt tähelepanu, sest õiget aega enese kehtestamiseks on lihtne maha magada ja siis jääbki autoriteedi kaotanud pedagoog lendavate kustukummide ja tahvlilappide märklauaks.
