Tiina Jõgeda: Hirm annab julguse
Ei teagi, kumb on hirmutavam: kas teadmine, et linna peal liigub tabamatu kurikamaniakk, või et keegi ahvib novembrikuus õudust külvanud mõrtsukat.
Igatahes on hirm ootamatu ründaja ees põhjendatud ega kuulu nende irratsionaalsete foobiate hulka, mille üle tavatsetakse telekas nalja visata. Vabalt ringi liikuv kurjategija pole hiir või maailmalõpukuulutus, mida tuleks terve mõistuse huvides ignoreerida.
Hirm on ellujäämiseks vajalik tunne ning aitab mõistlikult valida kahe taktika – võitlemise või põgenemise vahel.
Mis juhtub inimesega siis, kui ta seisab metsistunud olendiga vastakuti? Selge see, et tuleb jalgadele valu anda, nagu politsei õpetab, ja röövlile tuleb lahkesti loovutada pigem käekott ja sõrmused, sest vastupuiklemisel võid loovutada elu. Selge on ka see, et arulagedaga – olgu ta siis narkar või hull vms – pole mõtet laskuda vaidlusse või läbirääkimistesse. Seda saavad endale lubada vaid lennukikaaperdajaid kuulama õpetatud eriteenistuse töötajad.
Aga kui põgeneda enam ei saa, kui on võib-olla esimene kangihoopki langenud? Kas siis saab veel midagi teha?
Inimesetundmisest võib siiski kasu olla. Rohkem küll enda kui teiste psüühika tundmisest.
Kui põgeneda enam ei saa, tuleb võidelda. Efektne tänavakaklus õnnestub vaid filmikangelastel, lihtne inimene peab esimese hooga end kokku võtma, et hääl kurgust kätte saada. Karju, soovitavad psühholoogid, sest kõva karjumine annab jõudu ja julgust karjujale endale! Rääkimata sellest, et vali hääl heidutab kurjategijat, kes on loomult argpüks.
Rünnaku alla sattunud inimest tabab šokk: lisaks häälele kaoks nagu ka mõtlemisvõime. Ja kaobki, sest organism ei valmista end ette mitte keeruliseks analüüsiks, vaid suunab erakordse sisemise jõu äkiliseks rünnakuks.
Meeled teravnevad, tähelepanu keskendub, võimalikult palju verd paisatakse lihastesse, eraldub glükoos, et varustada lihaseid vajaliku kütusega, vabanevad hormoonid, mis glükoosi toodavad; ainevahetus, südamelöögid ja hingamine kiirenevad; vererõhk tõuseb, seedesüsteem aeglustub, suu kuivab, verre paiskuvad endorfiinid, mis toimivad valuvaigistina; veresooned tõmbuvad kokku, et võimaliku haavatasaamise puhul väheneks verejooks, jne.
Nüüd tuleb vaid teadvustada probleemi ja usaldada oma kõhutunnet!
See ongi julgus.
Kurjategija valib ohvri – olgu teadlikult või teadvustamata – endast nõrgemate hulgast. Ja siin ei mõelda vaid pikkust-kaalu-sugu.
Ühes Kanadas ülikoolis näidati meessoost tudengitele inimeste näopilte koos ametinimetuse ning huvide ja hobide loeteluga. N-ö kurjategija omadustega isikud valisid rohkem välja neid, kes pildi ja kirjelduse tõttu tundusid kurvailmelised ja vähem edukad. Eriti palju valiti nukra näoga naisi.
Uurijad jõudsid tulemusele, et psühhopaatidel (keda kurjategijate hulgas on enamik) on hästi välja arenenud oskus leida üles just need kõige haavatavamad isikud.
Me ei tea, mis tume tung sunnib mehi kaikaga vehkima, ja selle teadmisega polekski midagi peale hakata. Pole olemas vägivaldsele mehele tüüpilisi vaimuhaigusi, kirjutab raamatu “Kriminaalpsühholoogia” autor Jüri Saar. Võib küll esineda lai spekter diagnoose, näiteks psühhoosid, piiripealne isiksushäire, maniakaal-depressiivne häire, antisotsiaalne isiksus, sundkäitumine, aga suurel hulgal ohtlikel vägivallatsejatel pole mingeid psühhiaatrilisi sümptomeid. Vaimuhaigus iseenesest ei põhjusta vägivaldsust, igatahes mitte rohkem kui näiteks alkohol. Aga nad võivad läbi põimuda. Näiteks kui mees põeb raskekujulist depressiooni, võib ta lakata huvi tundmast tagajärgede vastu.
...Olen jälginud meie kassi suvel maal oma loomariigi-võitlusi pidamas. Kui hiired on kord kassi käppade ulatusse sattunud, pole palju elulootust. Ükskõik kui vaguralt nad püüavad kassist eemale nihkuda, ajab see kõutsi vaid rohkem kihevile. Seevastu tigedalt sädistavate ja pikeerivate pääsukeste eest poeks ta kas või asfaldi alla peitu! Pääsukestel on samuti hirm, aga nad on julged.
