Tiina Jõgeda: Hoia meeleolu, vali infot
Me võime argielus oma rahvuskaaslasi siunata, aga kui eestlane midagi suurt korda saadab, tajume seda peaaegu et isikliku saavutusena. Mina küll tundsin möödunud laupäeval Brisbane’i tenniseturniiri ülekannet vaadates end tähtsana, kuna olen Kaia Kanepiga ühest kandist — Eestist — pärit.
Ajakirja The Economist 2012. aasta viimases numbris räägitakse Illinoisi ülikooli IT-teadlase Kalev Leetaru uuringust, mis on juba maailma muutnud ning muudab veelgi, sest tema töö on alles algusjärgus. Leetaru (29) vanavanemad olid paadipõgenikud, ise ta Eestis käinud pole ja eesti keelt ei räägi, aga mis siis, uudistes nimetatakse teda ikkagi eesti soost olevaks!
Economist nimetatab teda meeleoluteadlaseks. Tegelikult on ta ennustaja, kelle “seapõrnaks” on digitaliseeritud uudistemassiiv alates Briti luure failidest kuni Twitterini. Sotsiaalmeedia oma lõputu meeleoluvooga on väärt uurimiskraam (tõsi, Facebook ei anna Leetaru kurvastuseks uuringu kasutusse kogu oma infomassiivi).
Tema superarvuti töötles sada miljonit artiklit, korjates välja kümme miljardit isiku- ja kohanime, ning tekitas üle saja triljoni seose. Arvuti sünteesib sõnade emotsionaalset sisu (näiteks sõnade “jube”, “õudne” ja kohutav” või “suurepärane” ja “lahe” esinemissagedust mingi teemaga seoses) ja geograafilisi asupaiku. Sõltuvalt tujust muutub ju inimese sõnavara. Võtame näiteks suvalise korvpalliuudise: vastavalt sellele, kas kuulete võitja või kaotaja meeskonna treeneri analüüsi, tekib teil mängu käigust erinev pilt.
Leetaru avastas, et maailma ja eri riikide kohta käivate uudiste toon muutub ajas. Ning just uudiste tonaalsuse, hoiakute muutumine võimaldab prognoosida tulevasi sündmusi. The Economist ennustab meeleoluanalüüsile suurt tulevikku.
Analüüsides 30 aasta jooksul eri keeltes ilmunud uudiseid Egiptuse kohta, “aimas” Leetaru rahutuste puhkemist möödunud aastal ette, sest Egiptusest rääkivate uudiste toon muutus viimasel viiel kuul enne mässu järsult negatiivseks. “Egiptuses polnud nii, et ühel hommikul ärkasid inimesed üles ja otsustasid laamendama hakata. Globaalsest uudistoonist võib välja lugeda, et pilved hakkasid Egiptuse kohal tumenema juba kümme aastat tagasi,” ütles ta intervjuus Eesti Ekspressile möödunud aasta septembris, ajal, mil Leetaru saavutused lõid meedias kõvasti laineid. Ta oli uudistevoogu analüüsides ennustanud 200kilomeetrise täpsusega koha Loode-Pakistanis, kust Osama bin Laden end peidab. Tema töö “Culturomics 2.0” püsis mitu päeva BBC kõige loetumate uudiste tipus.
Kui varem analüüsiti majandusotsuste tegemiseks arvusid, siis Leetaru avastas, et samamoodi võib analüüsida ka uudiste ja sotsiaalmeedia tooni. “Meie silme all käib ühiskonna otsesalvestus,” ütles ta intervjuus Ekspressile.
Meediast voogav info on mitmekihiline: lisaks kuivadele faktidele saame tahes-tahtmata kaasa portsu manipulatsioone: igas uudises peitub mõni hoiak, mis tekitab meis reaktsiooni, mingi tunde. Alateadlikult võtame selle kasutusele, sest inimene pole põder ega pääsuke, kes langetab otsuseid vaid instinktiivselt või maa magnetväljast lähtudes. Informatsioon mõjutab meie käitumist, olgu see siis teaduslikel uuringutel põhinev või ajusaagimi blogist pärinev. Päeva jooksul kogeb inimene kümneid tundeid, mis kokku annavad meeleolu, tuju. Heas tujus inimene on reibas ja produktiivne, halvas tujus aga…
Meie meeleolud kanduvad uudistesse ja Facebooki ja kui neid saab miljon, siis joonistub Leetaru kompuutris sellest suurem pilt. “Kuhu me nii läheme? Ma loodan, et mitte sinna, kuhu oleme suundumas,” filosofeerib ta. Uudised on viimase 30 aasta jooksul muutunud aina negatiivsemaks, tõdeb Leetaru. Aga seda tajub igaüks hommikul lehte lahti lüües isegi, selleks ei pea küll miljoneid artikleid läbi sõeluma. Hoidke meeleolu, valige infot, mida edastate ja vastu võtate.
