Tiina Jõgeda: Kannatuste rada ehk arstid ei tea midagi
Elame ohtudest kubisevas maailmas. Bakterid varitsevad igal mustikal, kolleegi köhatus kontori teises otsas saadab su poole surmava gripiviiruse, paberitolm põhjustab kopsuvähki, kommide söömisest tuleb suhkruhaigus, põlvekriimustusest veremürgitus ja päevitamisest muidugi vähk. Arstid on lollid, need ei tea midagi, ei kuulagi sind. Kuigi sul valutab igalt poolt, öösiti matab hinge ja päeval kimbutavad jooksva, lendva ning suurem osa teisigi meditsiiniuudistest hangitud diagnoose.
Kuidas aidata oma hüpohondrikust sõpra, küsiti minult.
Hüpohondria ehk pidev haigestumishirm on tõsine mure. Seda nii “haiguste” käes kannatajale, kuid eriti teda ümbritsevatele inimestele. See on häire, millel puuduvad n-ö päris haiguse tunnused, sest arstid ei leia hoolimata põhjalikust uurimisest midagi, mida ravida saaks, kuid ometigi tunneb vaeseke ise end nagu klopitud biifsteek. Kuulsaim hüpohondrik oli Michael Jackson, kes valgete kinnaste ja näokatteta ei teinud ühtegi sammu ning ravis end ülima hoolega, kuni ravis end surnuks.
Haiguslik terviseärevus on igivana diagnoos. Hüpohondrik on veendunud, et ta põeb rasket kehalist haigust. Ta jälgib pidevalt oma enesetunnet ja tõlgendab vääralt organismi tavalisi reaktsioone. Hirmud ja veendumused mõjutavad igapäevaelu ja kahjustavad tegutsemisvõimet.
Enamasti on hüpohondria depressiooniga kaasnev või depressioonile viitav.
...Sõbral või sugulasel on paha olla. Kuulad ta kehavaevused ära ühe korra, annad nõu arsti juurde minna, teisel korral on loetelu juba tuttav, kolmandal korral tunned kerget tüdimust, neljandal korral lähed närvi ja viiendat korda tõenäoliselt ei tulegi, sest sa lihtsalt blokeerid viriseja telefoninumbri. Arstidel on keerulisem, nemad peavad patsiendiga tegelema, uuringud määrama ja lõpuks kannatlikult selgitama umbusklikule hüpohondrikule, et tegelikult pole tal häda midagi, ta on oma surmatõved endale välja mõelnud. Vaidlemine ei aita, veenmine samuti mitte. Väga raske on teda ka psühhiaatri-psühholoogi juurde saada, sest “arstid on lollid ja tema pole hull”. Kuna inimene on kaljukindlalt veendunud, et probleem peitub tema kehas, mitte mõtlemises, siis öelda talle, et mõtle positiivselt või ära muretse, võrdub tema reetmisega.
Ja kui arst on lõplikult endast välja viidud, siis ta teatab, et eks lahkamine näitab, mis proual viga on.
Aga esiteks tuleb teha uuringud, sest kaebustel võib olla tõepõhi all.
Seepeale patsient rahuneb korraks... et seejärel süüvida kahtlustesse, et teda püütakse lollitada.
Enamasti algab terviseärevus varases täiseas. Miks see tekib, täpselt ei teatagi. Üks oletusi on, et kui inimesel on lähisuhetega probleeme, siis keskendub ta pigem iseendale. On ka väidetud, et see oleks nagu tagakiusamisluulu teisendus: paranoilisus väliste objektide suhtes suunatakse oma keha funktsioonidele. Võib ka olla, et hüpohondrilisus on õpitud, sest tihti tunnevad ülemäärast muret oma tervise pärast inimesed, kelle pärast lapsena liialt muretseti. Või vastupidi – kui lapsest pole üldse hoolitud.
Igasugune ärevus viitab turvatunde puudumisele. Praegusel juhul ei otsita enesekindlust mitte positiivsete saavutuste kaudu, vaid tähelepanu, hoolitsus ja tunnustus peavad tulema haiguste kaudu. Peaaegu alati viitab see puudujääkidele emotsionaalses vallas.
Hüpohondrikuid ravida eriti ei osata. Mõnel juhul on kasu käitumis-kognitiivsest teraapiast – juhul muidugi, kui vaene kannataja oma mõttehäiretest endale aru annab (selliseid leidub õnneks ka).
Hirmsad haigused võivad olla küll väljamõeldis, ainult üks on tõeline – kannatus. Inimene kannatab tõepoolest oma mõtete käes. Ameerikas korraldatud viis aastat kestnud uuring näitas, et kaks kolmandikku hüpohondrikutest olid ka viis aastat hiljem sama murelikud oma tervise pärast kui jälgimise algulgi. Selgus aga huvitav tõsiasi: mure taandus siis, kui tekkis mõni päris-haigus.
