Ma ei saa oma töödega valmis. Teen ja teen, parandan ja täiustan, ja kogu aeg on midagi lihvida ja lisada, aga enne ma tööd ära ei anna, kui sellega ise rahule jään. Nii piinlik oleks, kui sealt mõni viga leitaks, ma ei elaks seda üle. Mulle on öeldud, et olen otsustusvõimetu, kuna ei suuda midagi valmis saada. Ja kui lõpetangi mõne ülesande, siis rõõmu ma sellest ei tunne. Kuulen kiitust küll ja saan aru, et tunnustussõnad on mulle suunatud, kuid need nagu ei jõua minu teadvusse. Mõistusse küll, ent mitte hinge. Ja mulle pole mõtet öelda, et ära põe, kõik on okei. Kuidas saab okei olla, kui maailmas on nii palju tolmu, terroriste ja haigusi.

Mõnede asjadega olen veel kimpus. Ma ei saa kodunt välja. Pesen käsi. Kolm korda, kümme korda, kakskümmend. Nii palju on ümberringi haigusi, mis võivad nakatada. Kui ukseni jõuan, ei ole ma kindel, kas keerasin köögis kraani kinni. Vaatan üle – jah, keerasin. Aga vannitoas? Jaa, kinni. Köögis? Vaatan veel kord vannituppa ka igaks juhuks. Ja ühe korra veel siis. Ja siis veel igaks juhuks, et ikka kindel olla.

Nii ma pendeldan. Kui olen lõpuks välisukse juures, meenub, et triikraud…käin, vaatan. On küll pistikust välja tõmmatud. Lähen ukse juurde, siis veel kord triikraua pistikut kontrollima… Ma tean, et täna ma ju ei triikinudki, aga keegi võis selle ju kogemata ikkagi seina torgata, eks. Minu hirm tulekahju, veeuputuse, nakkushaiguste ja varaste ees on ju igati põhjendatud, lugege uudiseid, kui palju selliseid asju esineb! Mul diagnoositi obsessiiv-kompulsiivne häire (OKH) ehk mind vaevavad sundmõtted, mis põhjustavad sundkäitumist. Mu mõtted piinavad mind hullupööra. Käitumisteraapias õpetati kriipsukesi tõmbama: iga kord, kui tuli häiriv mõte, pidin märkmikku kriipsu tegema ning siis selle mõtte ümber sõnastama: aevastus on lihtsalt aevastus, mitte malaaria. Aga võib olla!

See kraani ja triikraua värk on teada-tuntud asi, sellest võib rääkida. Ent mul esineb ka imelikumaid mõtteid, millest keegi ei tea, sest ma olen perfektne varjaja ning jätan endast igati toimetuleva mulje. Ma ei saagi oma probleemist kellelegi rääkida, sest see tähendaks oma ebatäiuslikkuse üles tunnistamist ja sellega ma ei riski. Ma ei elaks seda üle, kui mu vigu märgataks.

Ma loendan kõikvõimalikke asju: autosid, laternaposte, mehi ja naisi. Ma ei saa üle vöötraja mindud, sest kuskilt võib ju ikka mõni sõiduk välja kihutada, mis sest, et hetkel tundub tee tühi. Ma kogun asju, täpsemalt – ei viska midagi ära, sest kunagi ei või teada, millal seda tarvis läheb. Mul on kodus kõik esemed pikkuse ja värvi ja materjali järgi lahterdatud. Asjad...noh, kleptomaania käib ka OKH alla, aga ma ei saa sinna midagi parata, et pliiatsiteritaja täna jälle tasku pistsin.

Ma olen väiksest peale hästi tubli olnud. Püüdlik laps, ontlik, viieline. Ma tean, et armastatakse ainult tublisid – nii lapsi kui täiskasvanuid. Kui sa pole eeskujulik, siis pole sa üldse mitte keegi. Mina olin tubli kuni kooli lõpuni. Siis veel öeldi mu kohta perfektsionist ja pedant, aga kui ma oma lõputute kontrollimiste ja vaagimiste ja lihvimiste ja kahtlemistega enam millegagi hakkama ei saanud, siis pandi mind haiglasse ja praeguseks on välja kirjutatud ka invaliidusgrupp. See haigus süvenebki hilisteismeeas.

Mu psühhiaater ütles, et osalt on süüdi mu ülikriitilised ja nõudlikud vanemad, osalt aga geneetika. Antidepressandid on mu elu pisut kergendanud, enam pole kodust lahkumine nii pikk protseduur, ja kriipsukesi sundmõtete-päevikusse tõmban nüüd juba vähem. Ma annaks palju, et muutuda normaalseks ebatäiuslikuks inimeseks.

Õnne valem... on rubriik, kus psühholoogiline nõustaja Tiina Jõgeda annab nõu.