Tiina Jõgeda: Kommionu valikud
Mu isane kass Kolps (rahu tema põrmule) oli kastreeritud. Elurõõme vähendav operatsioon tehti talle kohe, kui vanus lubas, kuskil hilise nooruse ja varase täiskasvanuea paiku. Palusin küll oma lemmikult tema eraellu sekkumise pärast andeks, ent aedlinna olusid arvestades oli see ainuke võimalus nii kassi kui naabrite (ja nende kasside) vaimset ja füüsilist tervist säilitada.
Ma ei teagi nüüd, kuidas oleks hiiglasliku siberi päritolu isase kõutsi elu kulgenud, kui teda oleksid juhtinud möllavad hormoonid. Ega ta sellegipoolest eriti taltsas olnud - kakles meisterlikult, kaitstes oma territooriumi vareste ja linnarebaste eest, oli (nooremas eas) päevade kaupa kadunud ja minu arust ilmutas ka ühemõttelist huvi naabri siiamibeibede vastu.
Eelmisel nädalal kinnitas justiitsminister Kristen Michal, et peagi läheb meil käiku seadus, mis lubab pedofiile keemiliselt kastreerida. Jätame siinkohal tähe närimata, et kastreerimine pole täpne väljend, sest ravi poolelijätmisel seksuaalfunktsioonid taastuvad, st haiged hormoonid hakkavad taas saatma õnnetu mehe (muidugi on teada ka naispedofiilide juhtumeid, kuid siiski väga üksikuid) ajju perversseid signaale.
Keemiline kastreerimine, st hormoonravi, kus põhimõtteliselt saavad mehed naistele mõeldud rasestumisvastaseid tablette-süste (à la Depo-Provera), on midagi karistuse ja ravi vahepealset. Seda ei tehta vastu tahtmist, asjaosaline peab oma nõusoleku andma. Inimõiguslased on hoolitsenud selle eest, et pervertidel oleksid humaansed õigused tagatud.
Kui on tegemist kurjategijaga, kes pedofiilia eest juba kinni istub, siis keemilise kastreerimisega nõustumisel vähendatakse tema vangistusaega. No miks nad siis nõus pole! Vanglas on inimene nõus vanakuradi vanaemale ka truudust vanduma, kui aga vabadus koidab. Iga neljas kinniistuv lapsepilastaja on nõus...
Justiitsministeeriumi pressiteates kinnitatakse, et sugutungi pärssivatel ravimitel on positiivne mõju. Kuigi see ravi on ülikallis, on eesmärk õilis. “Võttes näitena aluseks põhjamaade kogemuse, võiks Eestis kompleksravi saada aastas paar seksuaalkurjategijat ja ülejäänud seksuaalkurjategijate puhul tuleks kaaluda intensiivsemalt psühhosotsiaalseid sekkumisi (näiteks seksuaalkurjategijate programmide) läbiviimist,” teatab justiitsministeerium.
Eestis langeb igal aastal paarsada last kommionu küüsi. Me ei taha kommionusid oma ühiskonda, ja väga paljud neist vihkavad end ka ise. Miks ei suuda täiskasvanud inimene end vaos hoida ja teeb nii hulle asju?
Sest et ta ongi hull, kui rahvakeeli väljenduda. Paraku kuulub selle psühhiaatrilise häire (arstide keeles: parafiilia) haiguspilti nõrk haigustunnetus, st suurem osa kommionudest ei arva ise sugugi, et neil midagi viga on. Arsti juurde satutakse sugulaste või kriminaalhoooldaja nõudmisel. Neil on probleem, mitte temal!
Ometi ei saa me muutuda paranoiliseks ja hakata igas vahvas skaudijuhis ja kehkaõpsis pedofiili nägema. Kust jookseb piir normaalse lastesõbralikkuse ja haiglase perverssuse vahel?
Psühhiaatriaõpik ütleb, et psühhiaatrilise häirega on tegemist juhul, kui “vähemalt kuue kuu jooksul korduvad tugevad seksuaalselt erutavad kujutelmad, soovid või käitumine, millega kaasneb seksuaalne tegevus murdeealisest noorema lapsega”. Teine tunnus on, kui need soovid põhjustavad kannatusi või raskusi sotsiaalses, töö- vms valdkonnas. Õpik ei ütle, kellel ja kuidas kannatusi mõõdetakse...
Keemiline kastratsioon ei ole imerohi, vaid nõutukstegevalt ajutine abinõu. Ei mõju pervertidele psühhoteraapiagi. Meie vanglates mässatakse eurorahade toel päris palju vangide rehabilitatsioonigruppidega, tehakse hoolega pere- ja käitumisteraapiat...Optimistina võiks öelda, et kui ka üks jorss kümnest enda muutmist tõsiselt võtab ja psühholoogide pingutustest abi saab, on hästi.
