Minu ees kassasabas seisis poiss, näpus pudel Lauaviina. Kui ta ära maksis, küsisin müüjalt, miks see noorukilt dokumenti ei küsinud. Ma juba enne küsisin, vastas kassaneiu, siis, kui ta natuke aega tagasi esimest viina ostis, dokument on korras.

Väljas langes laia lund, oli mõnus pühapäevaõhtu, kirikuliste jaoks esimene advent, suusasõbrad said kirja hooaja esimesed metsaringid. Poissi ootasid poe ukse taga kaks sõpra ja pudelil keerati sealsamas kork maha. Kuidagi hale hakkas neist. Tunked noormeeste seljas andsid aimu äsja lõppenud remondimehe tööpäevast. Sa oled terve õndsa päeva rüganud selle nimel, et nautida lõpuks hetke, mil kamraadidega kõledal parkimisplatsil kork maha keerata...

Mina käisin poes mune ostmas. Viirushaigusest toibuv sõbranna palus külakostiks tuua õnnelike kanade mune. Ülesanne polnud lihtsate killast. Esiteks – igast suvalisest kauplusest neid ei leiagi. Edasi: valik munakorvides on lai. Linnuvabrikute karpe ma ei hakanud uurimagi – selge see, et tavaline vabrikukana kuigi õnnelik olla ei saa. Ehkki loomaõiguslased võitsid neile hiljuti paarkümmend ruutsentimeetrit siblimisruumi juurde, võtab ettekujutus kunstvalguses puuridesse kokku pressitud konveierkanadest igasuguse omletiisu ära. Aga kas musklilise Ott Kiivika pildiga munad võiksid tulla õnnelikest pesadest? Või kummad on õnnelikumad, kas õrrekanad või vabajooksu-kanad? Või viitab muneja õnnelikkusele muna suurus ja rebu värv? Võtsin riiulilt lihtsalt kõige kallima kauba, heas usus, et ju selle hinna sees ikka mingeid õnnemolekule lisaväärtusena peitub (toiteväärtus, s.t kaloraaž, on kõikidel munasortidel niikuinii sama).

Raha eest, öeldakse, õnne osta ei saa. See on eksiarvamus, kinnitab nüüd Briti Columbia ülikooli psühholoogiaprofessor – käitumisteadlane Elizabeth Dunn. Raha ja õnne seoseid pikki aastaid uurinuna väidab ta, et korrelatsioon on silmanähtav. Inimesed usuvad, et kui nende sissetulek kasvaks kaks korda, siis kasvaks kahekordseks ka eluga rahulolu. Ja neil on õigus. Teatud piirini küll – selleks loetakse 75 000 dollarit aastasissetulekut (jutt käib Ameerikast muidugi). Suurema varanduse puhul pole enam vahet: raha hulga kasvades õnnetunne samas tempos ei kasva.

Kui teile tundub, et rahaga ei saa õnne osta, siis te lihtsalt ei kasuta oma raha õigesti, manitseb professor Dunn. Oma värskes raamatus “Happy Money” (koostöös Michael Nortoniga) näitab ta, kui vastuoluliselt inimesed rahasse suhtuvad: kui asi puudutab teenimisvõimalusi või investeerimisnippe, siis julgetakse küll spetsialisti nõuandeid kuulata, kui aga läheb kulutamiseks, siis järgitakse vaid oma kõhutunnet. Aga intuitsioon võib petta. Õnnetunne sõltub sellest, mida me oma rahaga teeme, mitte sellest, kui palju seda on.

Kuidas siis kasutada oma rahanatukest sihipäraselt, see tähendab, õnnetunde loomiseks? Esiteks soovitab lugupeetud teadlane osta rahaga aega ja kogemusi, mitte asju.

Sõprade ja perekonnaga veedetud aeg on rohkem väärt kui murelik tunglemine ostuööl ja kommertsjõulude kirumine ning kannab kokkuvõttes teie isiklikus õnnepangas ka suuremaid dividende.

Teiseks: tehke aega iseendale ja oma hobidele. Veeta paar tundi päevas mobiili- ja e-mailiorjusest vabana on väärt luksuskaup.

Kolmandaks: kinkige, annetage, toetage teisi! Jõulukuul tuleb korraga kõigile meelde, et heategevus, lisaks sellele, et nii on õige ja kena toimida, tõstab rahulolu-hormooni oksütotsiini taset ajus. Elizabeth Dunn soovitab tegutseda ammu enne jõule. Selle asemel, et annetada kord aastas suurem summa, tehke väikseid heategusid aasta läbi – just see pidev ligimestega arvestamine tagab heaolutunde-kassavoo ning hoiab oksütotsiinitaseme kõrgel.

...Kui nii võtta, siis need poe ees munevad poisid polnudki ehk kõige õnnetumad.