Kutsusin sõbrannat kinno vaatama draamat “Kaks ema”. Vanemate naiste ja noorte meeste armastuslugu tundus lämbeks vananaistesuveõhtuks just asjakohane teema. “Ei tule,” põrpis sõbranna, “ja soovitan ka sul mitte minna!”

Sõbranna on üldiste kultuurihuvidega filoloog nagu minagi, ainult et tema raamaturiiulis on esikohal korralikult kapsaks loetud piibel. Film kandvat patusõnumit, ükskõik kui kaunite loodusvaadete või meisterliku režiiga seda ka ei varjutataks, ei tohiks selliseid suhteid, mis on lubamatud ja valed, tolereerida.

Doris Lessing, kelle lühiromaani “Vanaemad” ainetel Anne Fontaine filmi väntas, pole kunagi olnud mõnus jutuvestja, sest tema pealtnäha lihtsad tekstid jäävad kauaks kriipima, tekitavad ebamugavustunde ja annavad mõtteainet unetuteks öödeks. Nii ka seekord. Kas on patt neljakümneaastasel proual armuda oma sõbranna kahekümneaastasesse poega, eriti veel, kui ta on poissi kantseldanud mähkmetest saadik? Verepilastust ega kriminaalkorras karistatavat lapseahistamist siin pole, aga ikkagi on kõik kuidagi häiritud – peategelased ei leia mõistmist ei sootsiumist, kus nad elavad, ega oska nad ennast ise ka õigustada.

Kui kirjanik raamatu ilmumise puhul Philadelphia raamatukokku lugejatega kohtuma tuli, oli 400kohaline saal puupüsti rahvast täis ning publikuhuvi rahuldamiseks tuli korraldada veel teinegi samasugune saalikohtumine – suurema osa saalist täitsid keskealised valged naised.

Teost kannab infantiilne seksuaalsus: noored kaunid faunid möllavad vahustes lainetes, sundides kaldal viibivaid naisi unustama kiilaspäiseid naabrimehi ja kortsukreeme. Maailm paradiisirannal püsib turvaline ja muutumatu, tagades justkui naiste igavese nooruse ja ilu. Narratiiv, kus vanaema võlub vaibumatu pingega oma poja eakaaslast, sobib ideaalselt tänapäevasesse mittevananemise kohustusse.

Filmi stsenarist on Christopher Hampton, sama mees, kes kirjutas filmiks ka psühhoanalüütikute Carl Gustav Jungi, Sigmund Freudi ja Sabrina Spielreini armukolmnurga “Ohtlikud suhted”. Psühhoanalüütilise käsitluse järgi võiks sõbrannade-emade-poegade-armukeste nelinurgast välja lugeda Oidipuse kompleksi.

Oidipuse kompleks oli mu vana sõbra Freudi suur lemmik, tema arvates peitub igas poisis varjatud soov tappa oma isa (või vähemalt armukadetseda teda) ja abielluda oma emaga, muidugi mitte pulmapeo, vaid ikka intiimse läheduse pärast. Psühholoog mainiks kuivalt, et tegemist on üleseotud suhtega: emad on oma kompromissitu mõistmisvõimega osavad kontrollifriigid (küll noormeeste abikaasad ja kogu maailma miniad seda juba teavad).

Lapsed kasvavad sellest kiindumusest välja, see tähendab – kaugenevad oma vanematest. Täiskasvanuks saamine on paratamatu, normaalne ja valulik protsess kõigile asjaosalistele. Aga kui ei kaugene, kui lapse ja vanema suhe on nii lähedane ja hea, et teismelisel ei teki vajadust mässu järele ja lapsevanemgi ei näe põhjust lõpetada ühiseid lauamänguõhtuid? Millal muutub siiras lapsearmastus amoraalseks tabuteemaks, isegi sedavõrd, et film, kus sama hästi kui puuduvad rajud seksistseenid, on kuulutatud alla 14aastasele keelatuks?

... Ja mulle meenus üks hiljutine kvaliteetajakirja Time kaanefoto, kus 27aastane seksikas ema, Jamie Lynne Grumet Los Angelesest, imetab oma ligi nelja-aastast poega. Pildi juurde käis uuriv probleemlugu kiindumussuhtest, mille üks alateemasid on rinnaga toitmine. Attachment-parenting, mida propageerivad lastearst Bill Sears ja tema naine Martha (neil on kaheksa last) koosneb kolmest postulaadist: usalda oma instinkte ja toida last rinnaga nii kaua kui tahad, kanna teda kandmislinaga enda vastas ja maga lapsega koos ühes voodis. Paljud emad annavad rinda ka päris suurtele, koolis käivatele lastele ega näe selles midagi imelikku. Teised aga näevad.