Tiina Jõgeda: Neli sekundit vaikust
Ajakirja Time aastavahetuse number avaldas Hollandi sotsiaalpsühholoogide uurimuse, milles väidetakse, et inimene ei suuda üle nelja sekundi vagusi olla. Tähendab, ta muidugi ei sure viiendal sekundil, kuid tal hakkab halb. Emotsionaalselt. Tekivad ärevus, enesehinnangu langus, hüljatustunne ja veel rida kohutavaid asju.
Noh, eestlaste kohta see ei käi, mõtlesin, sest meie oleme rahvusvaheliselt tuntud kui introverdid, kes ka käsu peale ei ütle ühtki sõna, kes oma tundeid näitavad välja alles viimases hädas, ning üldse on eestlane üks tuim inimeseloom – nagu ütles Julk-Jüri “Kevades”. Ent ka eestlaste vaikusetaluvus hakkab hääbuma. nAmeerika halb eeskuju, mis teha.
…Võtsin kella pealt aega: üks-kaks-kolm-neli. Neli sekundit on tõesti pikk aeg, mille jooksul jõuab peast läbi uhada mitu mõtet-tunnet-aistingut, aga… enesehinnang jäi paigale, hirmutunnet ka justkui ei tekkinud.
Tegelikult ei käsitle Groningeni ülikooli noore käitumisteadlase Namkje Koudenburgi uuring (mida juba laialdaselt tsiteeritakse) mitte seda vaikust, mis tekib üksinda kodus olles, vaid vaikust inimeste vahel. Vaikust, mis toob halastamatult esile tühjuse.
Eesti keeles on olemas mõiste “piinlik vaikus”. Korraga saab seltskonnas jutt otsa, väljendamiskõlblikud mõtted lõppevad, ühtki vaimukust ei tule keelele, keegi köhatab...Kolm sekundit, neli, kümme… Kohutav! Siis sirutub kellegi käsi närviliselt telekapuldi järele ja kõik ohkavad kergendatult.
Ma ei tea, kuidas on teiega, aga mind igatahes pehmelt öeldes pärsib külla minnes, kui leian, et kutsumata külalisena vatrab nurgas Kristjan Jõekalda või Anu Välba ja Marko Reikop. Ärge kutsuge siis külalisi, kui tahate samal ajal “Knight Riderit” vaadata!
Eri rahvuste isiksuseomadusi uurinud psühholoogid kinnitavad, et eestlased on põhijoontelt (see puudutab ekstravertsust, sotsiaalsust, meelekindlust, emotsionaalsust ja avatust) samasugused nagu venelased või soomlased või ameeriklased.
Kuigi... ameeriklaste grill-party ’l ei saa juhtuda hirmutavat vaikushetke. Mõnus, positiivsetest hinnangutest ja vaimukustest kantud sundimatu ja mitte millekski kohustav vestlus muudkui voogab. Ja kui oht tekibki, siis leidub kohe mõni hüpersotsiaalne rambo, kes katastroofilise olukorra järjekordse käibetõega päästab.
Aga vaikushetkel tekkiv hüljatustunne on psühholoogiline fakt.
Positiivses toonis vestlus on nagu verbaalne pai. Sina kiidad-mõistad ja sind kiidetakse-mõistetakse. Selle kaudu saad tagasisidet, et oled aktsepteeritud, omaks võetud, tunnustatud.
Eriti oluline on sedalaadi suhtlemine teismeeas. Ehk mäletate seda lõputut sädistamist kolmeteistaastasena, mis asjaosalistele tundub tähendusrikas ja mille eest lapsevanemad kõrvu katavad. Eneseotsingutes teismeline vajab iga minut kinnitust, et teda mõistetakse, et ta kuulub kuhugi, kus on sama märgisüsteem, et ta on omade hulgas. Nii paigutatakse end maailma. Kui puberteet saab edukalt läbitud, siis peaks inimene suutma taluda ka stressi, kui teda ei mõisteta või ta ise julgeb mõelda ja käituda teisiti, kui näevad ette üldkehtivad normid. Küps inimene talub nii füüsilist kui vaimset üksindust veidi rohkem kui neli sekundit.
Vaikust enda ümber ja sees ei pea kartma ja häbenema. Pole tarvis rapsima hakata.
Samas, suhtlemine ja sõbrad mängivad inimese heaolu- ja turvatunde tekkimises olulist rolli. Inimesed, kellel on palju sõpru, kes elavad stabiilset perekonnaelu ja kes võtavad aega suhtlemiseks, elavad kauem ja õnnelikumalt. Lugege üle eelmises Ekspressis ilmunud lugu 76 aastat abielus olnud paarist!
17. sajandi matemaatik Blaise Pascal, kes uuris muu hulgas ka tühjust, on öelnud, et kõik inimkonna hädad tulevad sellest, et inimene ei oska natukene aega vaikselt paigal istuda.
