Tiina Jõgeda: Õnneseened. Üks doos maagilisi seeni võib muuta isiksust
Oktoobri lõpus on mets muutunud läbipaistvaks, teeradu katvad märjad kollased lehed teevad käimise libedaks. Inimestel pole metsa enam asja, sest metsaande, mille järele tulla, jääb aina vähemaks. Mõni haruldasem seeneliik ikka lubab veel saaki. Näiteks terav paljak, mida saaks korjata novembri öökülmadeni. Kui keegi tahaks ja julgeks neid korjata. Sest see on kuritegu.
Septembris käis Ekspressi krimireporter Janar neid maagilise toimega loodusande otsimas. Seenepõllul avanev pilt oli psühhedeelne ilma seeni tarvitamatagi: rohkearvuline seltskond, käes kummikindad, jalas saabaste otsa tõmmatud kilekotid, toimekalt koogutamas paarisentimeetriste habraste kübarakeste ja veidi pikemate varrekestega taimekeste järele.
Terav paljak (nagu palju teisigi seenesorte Eesti metsades) sisaldab hallutsinogeenseid aineid: trüptamiinide hulka kuuluvaid psilotsübiini ja psilotsiini.
Maagilised seened tekitavad psühhootilise seisundi, millega võib kaasneda eufooria või depressioon. Toime algab mõni minut pärast droogi manustamist ja võib kesta neli kuni seitse tundi. Kui veab, siis tekivad seenelisel huvitavad filosoofilised mõtted, kaunid nägemused, igavad asjad muutuvad põnevaks, aeg venib nagu näts, mälestused kerkivad alateadvuse suletud keldritest pinnale. Ebaedu korral tabab teid paanikahoog, hirm ja ärevus ei kao ka päevadega.
Nüüd on maineka John Hopkinsi ülikooli psühhiaatrid avastanud veel ühe muutuse psüühikas. Ajakiri Science Daily resümeerib uurimust, millest selgub, et juba ühekordne maagiliste seente doos võib muuta isiksust.
Poolsada üliõpilast osalesid kuni viiel kolmenädalaste vahedega sessioonil, millest vaid ühel korral manustati neile psilotsübiini. Katsealune lebas sohval, kõrvaklapid peas, näomask ees, et välistada välismõjud, ja keskendus sisetundele. Pärast iga seanssi tehti isiksusetest, mõõtes viit isiksuseomadust: neurootilisust, ekstravertsust, meelekindlust, sotsiaalsust ja avatust. Isiksusepsühholoogia evangelistide Paul T. Costa ja Robert R. McCrae viie faktori mudel kinnitab, et need omadused muutuvad elu jooksul väga vähe, pigem on sedapidi, et inimene käitub ja langetab otsuseid nii, nagu need omadused talle ette kirjutavad.
Seenetripi järel muutus vaid üks isiksuse põhiomadustest – avatus, ja seda märkimisväärselt. Avatud inimesed on uudishimulikud, loomingulised, originaalse mõtlemisega, riskialtid, rutiinivabad, kohanevad kergesti uute olukordadega. Katses osalejaist enamik pidas end spirituaalselt aktiivseks (käisid regulaarselt kirikus või mediteerisid). Isiksusemuutused ilmnesid just neil katsejänestel, kes kogesid seenereisil pühaduse ja harduse tunnet ning müstilist kokkukuuluvustunnet universumiga.
Uurimisrühma juht Roland R. Griffiths ütles, et psilotsübiini saaks kasutada terapeutilistel eesmärkidel. Seda rääkis juba ammu Šveitsi keemik Albert Hofmann, kellest sai tajuavardajate eestkõneleja kohe, kui ta LSD toime enda peal avastanud oli.
Aga, hoiatas Hofmann, need ained pole lollidele! Ta propageeris hallutsinogeene abivahendina psühhoanalüüsis, nimetades neid hinge ravimiks. Hipiliikumise ja alternatiivkultuuri suhtes oli ta ülikriitiline, nimetades neid juhutarbijatest amatööride karjaks. Hofmannil oli õigus: ühiskond ei tulnud hipikultuuri tagajärgedega muudmoodi toime kui keelates. Kalevi alla läks ka narkootikumide teaduslik uurimine. Neil vähestel teadlastel, kes siiski meelemürke uurivad, on peaaegu võimatu tulemustest kirjutada neutraalses või, hoidku jumal, positiivses võtmes. Need on sotsiaalpoliitilised tabuteemad ja nii jääb.
Siiski leidub uurimusi, mis näitavad, et hallutsinogeenid soodustavad õnnetunnet ning leevendavad masendust ja ärevust.
“Psilotsübiini toimemehhanismil on potentsiaali soodustada ilmingut, mida nimetatakse psühhospirituaalseks epifaaniaks,” ütleb Charles Grob, kes tegeles ravimatute haigetega, “kestva psühhoteraapia kontekstis on vaja psilotsübiini manustada ehk ainult üks kord, samas kui konventsionaalseid ravimeid kasutatakse tavaliselt iga päev, seda isegi aastaid.” Ühes teises psilotsübiinieksperimendis osalenud väitsid hiljem, et seene-kogemus kuulus elu viie kõige tähendusrikkama ja mõjusama kogemuse hulka.
Noh, inimene, kes läheb kummikinnastega ja kilekotid jalas kuritegelikule seenekorjele, evib rutiinivaba mõtlemist ning riskivalmidust küll.
