Seljapesu, pakkusin mina.

Mis mõttes seljapesu, imestas Sandra (varastes kahekümnendates).

Manasin esile pildikese plekk-kausside kolinat, niisket auru ja alasti inimesi täis ühissauna hiiglaslikust pesuruumist, kus korra nädalas end viisipäraselt puhtaks küüriti. Ja siis, kui kasimistöö seljani jõudis, võis seebitatud matšalka naaberkodanikule ulatada ning see nühkis hoole ja armastusega su selga seni, kuni sa teda tänasid ning vastutasuks omapoolset abi tema selja pesemisel pakkusid.

Milleks seda veel vaja oli, imestas Sandra, ise saab ju väga hästi oma selga pesta. Ta imiteeris plastilise väänlemise saatel seljapesuliigutusi. Praegu jätaks tõesti üpris totaka mulje, kui spordiklubi duširuumis nuustikuga kellegi poole pöörduda. Tänapäeval toimetatakse vannitoas ikka üksipäini ning saunatamine kuulub pigem meelelahutusprogrammi.

Püüdsin ajastu vaimu kandvale nähtusele leida sotsiaalpsühholoogilist seletust: ilmselt on üksteise abistamine hügieeniprotseduuridel kollektivistliku kultuuri rudiment. Seljapesu, nagu ka naabrilt soola laenamine või võõralt sigareti küsimine, pole enam enesestmõistetav käitumine, sest igaüks peab oma vajaduste rahuldamise eest ise hoolt kandma.

Briti staarantropoloog Colin Turnbull uuris möödunud sajandi seitsmekümnendatel aastatel Uganda mägismaa rahvakillu ikkide kombeid. See oli periood, mil ikkide väiksearvuline külaühiskond (neid on ehk mõnikümmend tuhat) kärises igast küljest: piirkonnas valitses põud, nälg kasvas, ikkide ajaloolised küttimisalad olid aga muudetud valgetele turistidele mõeldud rahvuspargiks. Et oma peresid ära toita, pidid mehed nüüd jahile hiilima salaja. Varasem komme jagada kogu saak kogukonna liikmete vahel võrdselt ei tulnud nüüd, mil toitu väheks jäi, enam kõne alla. Ka naised ei kallanud enam oma marjakorve külaväljaku jagamisplatsile tühjaks. Sest neil polnud midagi jagada, kurtsid nad üksteisele tühje korve ette näidates.

Tegelikult aga hakati metsas käima salaja, nii et naaber ei näeks, sest siis sai saagi endale jätta. Igaüks nosis ööhämaras koju toimetatud kraami oma hütis omaette. Nii ei saanud enam naabritele ausalt silma vaadata, ja ega ei tahetudki enam suhelda. Umbusaldus süvenes, pihtaiad ümaronnide ümber kasvasid üha kõrgemaks. Ikid olid rahumeelne rahvakild, agressiivsust on neis vähe. Üksteisesest eraldudes ei muutunud nad kurjemaks, vaid... apaatsemaks, endassetõmbunumaks. Nad jõudsid kiiresti ülima individualismi tasemeni.

Peagi ei hoolitud ka oma perekonnast: kütt sõi metsas oma kõhu täis, sest ta teadis, et ka tema naine ei too metsast marju koju, vanad ja haiged jäeti unarusse, lapsed pidid isekeskis hakkama saama, keegi nende järele ei vaadanud... suletud ring, ühesõnaga.

Turnbulli raamatutes kujutatud pilt iseka, salakavala ja hoolimatu rahvakillu arenemisloost šokeeris lääne publikut. Tema uurimused “armastuseta rahvast” said aluseks paljudele kultuuriinimeste esseedele ja filmidele kui teostunud ettekuulutus, kuhu ka õhtumaad liiguvad. Ikkide allakäiguspiraali tuuakse näitena, kuidas ahnitsemise-süsteem “mida vähem annad, seda vähem saad vastu” ei ole jätkusuutlik. Antropoloog tegi isegi ettepaneku Uganda valitsusele, et parim lahendus veel elus olevate ikkide tervisele oleks see rahvakild lihtsalt laiali hajutada teiste rahvaste hulka, nii et nad kunagi enam oma rahvuskaaslaslastega kokku ei puutuks.

Õige on nii, nagu ütleb eesti vanasõna minu külmkapimagnetil: “Kes armastust külvab, see armastust leikab”, sest eestlaste rahvakild elab ja õitseb.Õnne valem... on rubriik, kus psühholoogiline nõustaja ­Tiina Jõgeda annab nõu.