Lugesingi. Ei meeldinud. Sest kuidas saaks meeldida detailne kirjeldus kahe inimese vahel kasvavast emotsionaalsest haisvast mädapaisest, mis iga päevaga aina vastikumalt mööda koduseinu laiali pritsib. Mõnusa lugemiselamuse asemel pakub prantslanna Caroline Bréhat’ autobiograafiline jutustus äratundmiskurbust kõigile neile, kes kasvava õudusega on jälginud oma kalli printsi moondumist kärnkonnaks, ja kuidas selline elu printsessistki tasapisi paraja baaba-jagaa kujundab.

Füüsilise vägivalla äratundmisega on tänapäeval (tänu naisõiguslaste aastaid kestnud selgitustööle) juba suhteliselt lihtne toime tulla: sinikad ja vermed ihul on konkreetne tunnistus kodus toimuvast, ning politsei ei saada enam läbipekstud naisi jaoskonnaukselt tagasi manitsusega, et klaarigu oma pere asjad isekeskis. Ükski normaalne inimene ei arva enam, et “peksab – järelikult armastab”.

Run, baby, run, on ainuke toimiv nõuanne vägivallatsevast partnerist vabanemiseks.

Vaimne ahistamine ja psühhoterror on aga palju salakavalam nähtus kui lihtlabane rusikaviibutamine ning manipulaatori juurest ära jooksmine keeruline. Ometi on emotsionaalne vägivald niisama hävitav nagu füüsilinegi vägivald, sest neis seostes on valitsevaks panuseks kiindumus.

Sõnasõjas saadud haavad ei paista välja. Elukaaslane (või lapsevanem), kes sind kodus pilkab-halvustab-solvab-kritiseerib, võib jätta seltskonnas superarmsa mulje ning teinekord käitub ta ju armsalt koduski. “Mõnitab küll, aga eks ta ikka sisimas armastab,” usutakse.

Ettevaatust, see on ohvri-mõtlemine. Alanduste õigustamisest saab alguse psühholoogiline sõltuvus ning pideva stressi ja hirmu õhkkond. “Sain aru, et ma ei vasta tema perfektsionistlikele nõudmistele. Mulle tundus, et ta hindab mind vahetpidamata, mis ei lasknud mul olla loomulik ja üha suurendas mu häiritust,” meenutab Caroline Bréhat oma abielu halvemaid päevi, mida täitis endise printsi sadistlik käitumine – verbaalsed rünnakud, alandused, ähvardused, korduvad ahistamised, valetamine, tõelisuse tõlgendamine nii, et see vastaks tema emotsioonidele ja otsustele. “Kuid ennekõike on ta ülimalt osav oma ohvris süütunnet tekitama, nii et nende eneseusk haihtub pikapeale,” loetleb autor manipuleeriva kaasa hulluksajavaid nippe.

Ajapikku ohver harjub ja kannatab kõik solvangud välja. Nahk läheb paksemaks, närvid õhemaks, meeleolu kurvemaks – aga “no ju ma olen ikka ära teeninud kõik need etteheited”, usub ohver ise ka. Suure tõenäosusega on ta verbaalse peksu väljakannatamise harjumuse kaasa saanud lapsepõlvekodust, oma sarkastilistelt-kritiseerivatelt-parastavatelt vanematelt.

80 protsenti perevägivalla abitelefonidele saabuvatest kõnedest puudutavad sõnalist vägivalda, ütleb prantslasest psühhoterapeut raamatu eessõnas. Ma ei usu, et Eestis see osakaal sama suur oleks. Meil peetakse halvustavat-norivat tooni täitsa normaalseks suhtlemisviisiks. Küll aga on psühhoterapeutide kabinettides kodus valitsev külma sõnasõja õhkkond sage teema.

…Ja taastusravi?

Esiteks, ütleks hingetohter siinkohal, on teie ülesanne taastada usk iseendasse, sellesse, et te olete täitsa tore ja normaalne inimene. Teiseks küsiks hingetohter, mis on teie alanduste väljakannatamise mõte. Kolmandaks teete arvatavasti sedasama, mida tegi Caroline Bréhat.