Tiina Jõgeda: Sündinud tapjaks
Kurikamehe leidmine mõjus šokina. Miks pidi üks tavaline kena noor mees, pereisa ja hinnatud spetsialist, midagi nii õõvastavat korda saatma? Narkar, allakäinud tüüp, verdunud silmadega hull, sellest saaks veel aru kuidagi…
Agatha Christie on meie arusaama kurjategija psüühikast ära rikkunud: tema negatiivsed kangelased sepistavad ratsionaalseid, inimlike põhjustega mõrvu. Tapmine päranduse või armastuse nimel – seda võib ju kergesti mõista. Hollywood on meid õpetanud küll nautima hälvikute (Voonakeste vaikimine, American Psycho, Natural born killers) märatsemist, aga me ei pea neid mõistma. Kas Hannibal Lecteriks sünnitakse või on ehk süüdi haige ühiskond?
Itaalia kuulus vanglaarst Lombroso üritas 19. sajandil tõestada, et kurjategija aju toimib teistmoodi kui korralikel kodanikel, et on olemas sünnipärane kurjategija isiksusetüüp. Mingeid eripärasid ta leidiski: kurjategijad on tihtipeale kasvult väiksemad, väiksema karvakasvu ja peaümbermõõduga, neil on laiem nina, madalam laup. Tema mantlipärijad 21. sajandil mõõdavad retsidivistide ajukoe tihedust, elektrilisi võnkeid, otsitakse ajukahjustusi. Selgus, et agressiivsete kurjategijate puhul (vägistajad, pedofiilid, mõrvarid, vägivallatsejad) esineb aeglasemat ajutegevust ning neil on tunnete-mõtete seostamisega raskusi. Tore, see kõik vastab meie ettekujutusele tõelisest kaabakast, aga need teadmised ei aita Hercule Poirot’ ametivendi karvavõrdki, kui tegemist on psühhopaadiga. Sedalaadi inimestega ei oska ühiskond midagi peale hakata. Vanasti öeldi nende kohta “saatan inimesenahas”.
Tänapäeva psühhopaat pole stereotüüpne hullumeelne, kes tõmbleb, ajab suust vahtu välja ja räägib seosetut juttu. Vastupidi, ta võib olla pealtnäha väga karismaatiline ja intelligentne inimene. Aga särav mõistus, viisakas käitumine, iga päev korralikult tööl käimine ei tähenda veel, et inimesel on normaalne psüühika.
Jüri Saar kirjutab oma “Kriminaalpsühholoogia õpikus”, et psühhopaatidel pole hirmu ega depressiooni, nad on haritud, viisakad, sõbralikud, isegi jamesbondlikult rahulikud, teisest küljest isekad, omakasupüüdlikud, oskavad teeselda sügavaid tundeid. Egotsentrikud, kellel pole lähedasi sõpru. Alkoholiga muutuvad lärmakaks ja vulgaarseks. Neil ilmneb raskusi teiste mõistmisel ning nad kipuvad olema tundetud teiste kannatuste suhtes.
“Kui psüühiliselt normaalsete inimeste poolt toime pandud tapmised seonduvad valdavalt olmetülidega ja emotsionaalse ülepinge seisundiga, siis psühhopaatide puhul kättemaksuga või joomingu käigus tekkinud kaklusega. Just psühhopaate iseloomustab kuritegude külmaverelisus ja kalkus,” ütleb professor Saar.
Sellise inimese püüdmises on rohkem määramatust kui musta kassi tabamises pimedas toas.
Psühhopaadi isiksusetüüpi saab määratleda paarikümne tunnuse abil, mille esinemist kontrollivad kriminaalpsühholoogid, aga mida võib igaüks oma tuttavatel-kolleegidel leida. Need on: kõneosavus, pinnaline sarm, enese väärtuse oluline ületähtsustamine, võimetus taluda igavust, patoloogiline valetamine, teistega manipuleerimine, kahetsuse ja süütunde puudumine, näiliselt tugevad emotsioonid, empaatiapuudus, parasiitlik eluviis, puudulik käitumiskontroll, seksuaalelu kontrollimatus, promiskuiteet, realistlike pikaajaliste plaanide puudumine, impulsiivus, vastutustundetus. Siia alla käib ka verbaalne ründamine, ähvardamine. Kuid neil on arenenud ka suurepärane oskus teistega manipuleerida ning sotsiaalseid reegleid enda kasuks keerata.
Psühhopaate on elanikkonnas umbes sama palju kui skisofreenikuid – 1 protsent, valdav enamik on mehed. Muidugi pole kõik mõrtsukad psühhopaadid ja vastupidi, kuid tõsiasi on, et vanglates on neid kõvasti rohkem kui vabaduses: kuni veerand retsidivistidest vastab nendele tunnustele. Vägistajate hulgas on neid kuni kolmandik.
Maailma vanglad on selliseid täis. Ei veenmine, ravimine ega karistamine neid ümber ei kasvata. Mis nendega siis teha? Ega polegi tarka vastust.
Küllap ekspertiis ütleb, kuivõrd tabatud kokk-kurikamees vastab nendele tunnustele. Oluline on teada, et meie hulgas on inimesi, kellest tavalise psüühikaga inimene ei saagi aru saada ning kelle käitumist on väga raske prognoosida. Veab, kui sellistega kokku ei satu.
