Tiina Jõgeda: Tabletitipsutajad
Kõrv valutas. Astusin apteeki, küsisin, mida teha. Võtke valuvaigistit, pakkus proua proviisor lahkesti. Vat ei võta!
Elame tabletikultuuris. Tabletid teevad kõike: võtavad valu, annavad hea une, puhitus kaob, põlved painduvad jälle, seks saab taevalik, töövõime tõuseb, ärevus langeb. Tablettide abil saab lapsi ja saab lastest hoiduda. Prillide asemel mustikatabletid, päevitus tuleb porganditablettidega, saledaks ja siledaks saamise imepillidest rääkimata. Lihtsalt on kombeks igale probleemile vastata tableti suhupistmisega ja siis loota, et preparaat teeb oma töö nagu lubatud. Saaks vaid tableti hinge alla, siis ei pea enam ise mõtlema. Nagu imikul kõikide hädade leevenduseks ema rind, on täiskasvanutel tabletipurk.
Tabletisõltuvus on juba levinum kui sõltuvus kriminaalsetest narkootikumidest. Statistika järgi ostab iga Euroopa Liidu kodanik aastas keskmiselt 23 pakendit arstirohtusid. Ameeriklased ütlevad, et viimase viie aastaga on kasvanud tablettide väärkasutuse tõttu kiirabihaiglasse toodute arv 111 protsenti.
Tipsomaaniast kui alkoholismi kultuursemast väljendusvormist on meedias palju juttu. Tabletitipsutajad oleks justkui veel “kultuursem” klass ühiskonnas, sest nad ei käi alla nii silmanähtavalt kui heroiinisõltlased või joodikud.
Kaks nädalat tagasi mõistis Los Angelese vandekohus Michael Jacksoni ihuarsti Conrad Murray süüdi tahtmatus tapmises, teda ootab neli aastat vangistust ning arsti litsentsist ilmajäämine. 2007. aastal läks napilt mööda süüdistus “surnuks ravimisest” tablettide üleannuse tõttu surnud miljonärist sekspommi Anna Nicole Smithi kolmest arstist. Daam manustas iga päev kuni 18 eri ravimit, suur osa neist opioide sisaldavad valuvaigistid. 2010. aasta detsembris suri nooruke näitlejanna Brittany Murphy, surma põhjustas narkootiline valuvaigisti hüdrokodoon (“Dr House’is” kuulsaks mängitud Vicodin). Üliandekas näitleja Heath Ledger manustas korraga oksükodooni, hüdrokodooni, diasepaami, temasepaami, alprasolaami ja doksülamiini...
Michael Jacksoni igapäevaste ravimite nimekirjas olid diasepaam, lorasepaam, midasolaam jne. Tema ravimisõltuvus oli üldteada. Ka piinles Jackson unehäirete käes nagu miljonid tavalised inimesed, kes sööks normaalse ööune nimel sisse ükskõik mida. Lahkamisel leiti Jacksoni kõhetust kehast nii palju propofoolinimelist uinutit, et sellest oleks piisanud terve Jacksonite perekonna magama panekuks. Propofool on anesteetikum, preparaat, mida anestesioloogid operatsioonisaalides väga hästi tunnevad. See kutsub esile kiire teadvusekaotuse, väiksemates kogustes hägustab teadvust. Rohi langetab vererõhku ja aeglustab hingamist, nii et patsienti peab kogu aeg aparaatide all jälgima. Miks selline ravim väljaspool opiruume – legaalselt – saadaval on, ei tea.
Arstid ütlevad, et kõikvõimalikud “-aamid” on sõltuvuse tekkimise seisukohast kõige ohtlikumad ained. Ent muidugi täiesti legaalsed, iga tohter võib neid volilt välja kirjutada.
Näiteks meilgi laialt kasutusel “psühholoogiline kiirabi” Xanax ehk alprasolaam võib sõltuvust tekitada juba mõne kuuga.
Võimalik, et popikuninga soovile saada tõhus doos uinutit ei julgenud 150 000 dollarilise aastapalgaga arst vastu vaielda. Patsiendi soov ei saa küll olla arstile seaduseks, aga...Iga Eesti perearstki teab, kui palju mangutakse neilt retsepte: “paluuun kirjutage unerohtu, rahustit, valuvaigistit”. Retseptivabrikud töötavad iga aastaga üha hoogsamalt ning apteegikettide äri õitseb. Ameerikas väljastatakse legaalseid opioide sisaldavaid valuvaigisteid üle kahekümne miljoni retsepti aastas. Kui see ei ole narkomaania legaliseerimine, siis mis see on?
Mu vana sõber Freud ütleks, et see on oraalse faasi arenguhäire: inimene, kes sõltub ainult suu kaudu sisseaetavatest probleemilahendustest, pole aastasest imikust kaugemale arenenud. Isegi kui ta tantsu ja lauluga maailma vallutab.
